Eesti Loodus 2001, nr 7-8, lk 331/2

Kõnnumaa maastikukaitseala asub Rapla maakonnas Kehtna vallas, endisaegsel Lõuna-Harjumaal (E. Varepi geograafilise liigi­tuse järgi Kõrvemaa kaguosas).

Kehtna valda rajatava puhke- ja spordikeskuse magnet on Kõnnumaa maastikukaitsealal asuv Paluküla Hiiemägi, kuhu nüüd rajatakse slaalomiradu ja paigaldatakse kaht tõstukit.

Kahekümnenda sajandi tehnika on jätnud looduskaitseala maastikupilti sügavad armid: täidetud on kolme sulg-lohku, teadmata suunas ära veetud üks voor ja kokku lükatud tee äärt palistanud kiviaed. Laiadel buldooseriga lükatud radadel on hävitatud looduslik taimkate. Puhke- ja sordikeskuse rajajate meelest koledad kohad (looduslikud lohud!) täideti endisest Sõnni karjäärist pärineva pinnasega.

Palukülas saab harrastada loodus-hoidlikku murdmaasuusatamist. Lihaseid treenib iseseisev mäkketõus (mägi on jalalt ainult 35 m kõrge). Kesk-Eesti heitlikke lumeolusid arvestades võib suusasõidu asendada tervist kosutava matkaga looduse õpperajal.

Lisaks sellele, et Paluküla Hiiemägi on tähelepanuväärne geograafiliselt (Loode-Eesti kõrgeim tipp - 106 m merepinnast - ja veelahkme piir), on ta olnud meie esivanematele püha koht. Rahvapärimuse järgi olid mäel ohvrikivi ja -pärn. Tõnniauku viidi vanasti ohvriande kõigest uudsest, et hoida majapidamises õnne, Viljakushaldjas Tõnn on nime saanud püha Antoniuse järgi.

Iga põlvkond tahab jätta endast jälje. Paluküla Hiiemäel pole seni tehtud põhjalikke botaanilisi, geoloogilisi ja arheoloogilisi uuringuid, pole ka kontrollitud maastiku taluvust. Suurte investeeringute ootuses ei tohi unustada, et Paluküla Hiiemägi on Eestis üks ja ainuke. Hiiekohta ei ole vaja tõstukeid.

Lembi Sepp Rapla maakonnast See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.

Selgitab Raplamaa keskkonnateenistuse looduskaitse peaspetsialist Tiit Petersoo

Kuni 1985. aastani tegutsesid looduskaitsjad ja suusatajad Paluküla Hiiemäe ümbruses teineteist segamata: looduskaitsjad avasid võsa raiudes ning rohtu niites pinnavorme, koristasid tuulemurdu ning triangulatsioonitorni jäänuseid;

suusatajad suusatasid. Esimene tüli tekkis siis, kui suusameeste esindajad asusid 1985. aastal looma paremaid tingimusi uisustiili harrastajaile: eelneva kooskõlastuseta lükati buldoo seriga Hiiemäe ümbrusesse ja üle mäe laiem rada, purustades puid, kiviaedu ning koorides Hiiemäge ennastki. Raja sissesõitmisel tekitatud laga koristasid suusatajad tookord ise.

Eeesti Vabariigi taasiseseisvumise järel elavnes ettevõtlus ning Kehtna vallavalitsus tellis 1996. aastal Paluküla puhke- ja spordikeskuse arengukava. Selles rõhutati paikkonna looduse säilitamist ning loodusturismi, aga ka vajadust praegusaja nõuetele vastava slaalomi- ja murdmaaraja järele.

Kõik tööd kooskõlastati Rapla maavalitsuse keskkonnaosakonnaga. Looduse poolelt vaadates oleksin piirdunud kitsa suusarajaga muutmata reljeefil ning planeerinud raietöid ja niitmist ainult vaadete avamise, pinnamoe esiletoomise ning looduse mitmekesistamise eesmärgil. Paraku oli ajalugu juba näidanud, et nende töödega jäädakse kimpu, kui seljataga ei ole laiemat huvitatute ringi.

Sai mindud kompromissile, andmaks Raplamaa suusatajaile võimalus võistel­da nõuetele vastaval suusarajal. Hiie-mäelt ja Reevimäe nõlvalt oli nende püha puutumatus võetud juba varem. Reevimäe nõlvas haigutas kruusakarjäär (kuulduste järgi katkestanud peremees sealt kruusavõtu juba enne sõda, nüüd on karjääri nõlvad mändidega kaetud, nii et see ei torkagi enam silma); Hiiemäe ti­pul oli mõlema maailmasõja ajal triangu­latsioonitorn, mida ümbritses nelinurk­ne kraavike. Sügav sälkorg Reevimäe läänepoolses otsas on tõenäoliselt sisse sõidetud mootorratastega.

Keskkonnaosakond andis projektee­rijale loa muuta õige vähe reljeefi kõis-tee tarvis. Selleks tuli maha raiuda ka paar ilusat mändi (vaadete avamiseks sai ise aastaid tagasi tehtud sama). Konsulteerinud Veljo Rannikuga kesk­konnaministeeriumist ja geoloog Anto Raukasega, lubasime rajada tranšee sel­jakusse Reevimäest idas.

Juba oma esimestel käikudel Pa-lukülla kuulsin Liivaku pererahvalt

Tõnniaugust ja ohverdamistest. Kahjuks ei taibanud siis täpsustada, milline see Tõnniauk just on.

Tõstuki suhtes olen Lembi Sepaga ühel meelel, kaheldes selle otstarbekuses. Veelgi enam: alla-üles liueldes arendavad lapsed end vähem, kui omal jõul liiku­des, pealegi võivad nad tõstukil külme­tuda. Muide, tõstuki konstruktsioonid on kinnitatud maa sees olevatele ank­rutele ja kõik maapealne kõrvaldatakse pärast talihooaega.

Koos maavanem Kalle Talviste ning maaosakonna juhataja Andrus Ründaliga tehtu üle vaadanud, võin öel­da, et raja seisukohalt on töö hea. Loo­dusele tekitatud haavad esialgu küll häi­rivad, eriti teades, et oled maastiku­kaitsealal (olgugi piiranguvööndis). Ent õnneks katab loodus ise armid rohelu­sega. Suusaraja olemasolu iseenesest tin­gib reljeefi avatuse ning võimaluse sellel liikuda. Meie mõistes rikkumatus loo­duses viibimiseks tuleb astuda suusara­jalt mõni samm kõrvale.