Sellest on nüüd juba peaaegu kakskümmend aastat, kui esimest korda Paluküla hiiemäel käisin. Oli hämar talveõhtu. Kui olime õdedega pisut kelgutanud, valas isa meile termosest kuuma teed ja jutustas, mida tähendab hiis ja usk elava looduse hingestatusse.Ta jutustas ka muinasajast, selle paikkonna ajaloost ja sellest, kuidas siin ennemuiste elati. Mägi meie all muutus äkki salapäraseks ja müstiliseks, sai otsekui teise tähenduse. Jalutasime kõrgete puude all pilkase pimeduseni, küsisime ja kuulatasime.
Hiljem koolis ajalootundides õpitu jäi mulle paremini meelde just tänu sellele talveõhtule hiiemäel, kus eesti loodususu ja ajaloo avastamise õhinas kelgutamine sootuks ununes. Hiljem raamatutest juurde loetu sai tänu sellele otsekui isiklikuma tähenduse.
Pean maausuliste ilmavaadet tänapäeva ühiskonnas tänuväärseks nähtuseks. Hoida elavat meie ümber tähendab hoida elavat meis endis. Hiiemägi pole midagi muud kui selle elava sümbol. See sümbol on vajalik eriti tänapäeval, kui linnade tehismaastik ja metsade lageraielangid meie endi silme all aina suurenevad. Hiiemägi on puutumatu eluslooduse võrdkuju meis enestes.
Paluküla hiiemägi, kuigi Rapla maakonnas üks tähtsamaid ja kõrgemaid pühakohti, on seda sümboolsust minetamas. Endise kultuskoha asemele ei ole tulnud uut ja toimivat kultuuri. Mõistan mitme kohaliku elaniku ja vallavalitsuse soovi seda paika arendada. Küsimus on kuidas?
Miks ma ei poolda praegust arenguplaani?
Olen üks neist, kes käis novembrikuus Paluküla hiiemäge kohale saadetud buldooseritera eest kaitsmas. Lootsin ühes teistega, et meil õnnestub ära hoida üht Eesti rahvuskultuurile alandavat ämbrisse astumist – mäesuusakeskuse rajamist hiiemäele. Saavutasime selle, et mäesuusakeskuse rajajate jalg astus ämbrist esialgu mööda. Kevadel üritatakse uuesti ja täpsemalt. Ämber ootab! Mõned saaksid selle juures tööd. Aga hiiemäge tagasi ei saaks Paluküla ja kogu Eesti enam kunagi.
On räägitud sellest, et mäesuusakeskuse rajamine Paluküla hiiemäele oleks sama, mis suusahüppetorn Oleviste kiriku tipust. See oleks ka sama, mis kaubanduskeskuse rajamine Estonia teatrisse või kiirtee läbi kalmistu.
Mäesuusakeskus Paluküla hiiemäel oleks rahvuslik ämber, sest sellega ignoreeritaks Eesti tippteadlastest arheoloogide ja folkloristide eksperthinnanguid. Milleks nad meil siis on? Kes võiks olla neist kompetentsem? Soovitan otsida Kõnnumaa maastikukaitsealalt hoopis oma ja erilist. Võib-olla kujuneb siit välja üks tulevasi Eesti rahvusparke. Selleks on olemas kõik eelised: ajalugu, linnamäed, Eesti suurim viikingiaja asulakoht, hindamatu kohapärimus, jääaegsed servamoodustised, Euroopas nii ainulaadne rabamaastik, haruldased taimed ja loomad. Praegu on keset kaunist ja puutumatut loodust «kaugele kõrguv Paluküla Hiiemägi» üks tähtsamaid vaatamisväärsusi, mida Kehtna vald oma koduleheküljel esile tõstab. Praegusi arenguplaane teades kõlab see silmakirjalikult. Kui arenguplaan ellu viiakse, tuleb see vaatamisväärsus koduleheküljelt lihtsalt maha kustutada. Kas vallal on plaanis vana hiiemäe toponüüm, mida spetsialistid nii kõrgelt hindavad, lihtsalt ajaloo prügikasti visata? Või kirjutada sellest mõnel märkamatul teadetetahvlil kusagil planeeritava parkla ja slaalomiraja vahel?
Mäesuusakeskuse rajamine Paluküla hiiemäele rikuks pöördumatult ühe olulise Eesti maausuliste pühapaiga. Seega loodaks mäesuusekeskuse rajamisega hiiemäele pretsedent, mille järgi võib buldooseriga üle sõita vähemususkude usulistest tunnetest.
Keskkonnaministeerium on teatanud, et ta kohustab Kehtna vallavolikogu järgima kaitse-eeskirja ning planeerima selle järgi oma tegevused maastikukaitsealal. Usun, et ka volikogu liikmed ise mõtlevad järele ja tahavad hoida väärtuslikku. Täna on nende võimuses tühistada mastaapne detailplaneering, mis kujundaks ümber looduse ja hävitaks pärimusmaastiku. Usun, et Kehtna vallast ei saa eeskuju, kelle järgi hakkaksid oma maastikukaitsealadele «midagi atraktiivsemat» rajama kõik Eesti vallad.
Mäesuusakeskuse rajamine hiiemäele oleks kahetsusväärne «areng» Eesti kultuuriloos. Kujutlen, kuidas ma viie aasta pärast jalutan sealsel parkeplatsil, spordiväljakutel ja staadionil oma lastega ja üritan neile rääkida, mis oli ja on maausk, elava loodusega arvestamine ja selle hoidmine. Nad lihtsalt ei kuulaks. Ei mind ega ühtki kooliõpetajat. Tahame Coca-Colat, tahame ka kõverate keppide ja hõbedaste päikseprillidega sealt mäest alla kihutada nagu need onud ja tädid seal. Tahame tõstukiga sõita ja lasketiirus püssi paugutada, ja nad osutaksid valgustatud mäel mürisevate masinate, sagivate sportlaste ja taamalt kostvate püssipaukude poole.
Maausulistele jäetakse ju mäe geograafiliselt kõige kõrgem punkt - hiiemäe tipp, võiks keegi vastu vaielda. Niimoodi kultuuriväärtustega ümber käies tunnen hirmu, et varsti võidakse ka Rapla kiriku kahest tornist kristlastele jätta vaid üks tornitipp. Ülejäänud hoones võiks paikneda spordisaal nagu õndsal vene ajal kirikutes kombeks oli. Huvitav, kui paljud kristlased seda tippu palli mütsumise ja aeroobikatümpsu saatel kasutada tahaksid?
Suurt asja näeb ikka kaugelt paremini
Paluküla hiiemägi on üks koht Eestis, mille kaudu saaks edukalt ja näitlikult tuvustada Eesti rahvuskultuuri vanimaid kihistusi nii meile endile kui meie külalistele. Ka selle juures saaksid kohalikud inimesed tööd, arvan, et need töökohad mõjuksid kohaikule identiteedile turgutavalt ja oleksid vajalikud kogu Eesti kultuuriloo jaoks.
Hetkel Kehtna vald pärimuskultuuri spetsialistide ettepanekuid arvestada ei soovi ning võttis vastu otsuse rajada nii erilisse paika üks täiesti tavaline mäesuusakeskus, mille sarnaseid on igas vähegi lumises riigis suusakepiga segada. Juba ammu ei julge ma ühelegi kultuuri- ja pärimusteadlikule välismaa tuttavale Paluküla hiiemäest jutustada. Häbi on, et maakond, kust pärit olen, nii kergekäeliselt hävitab oma ja haruldast. Suurt asja näeb ikka kaugelt paremini. See, et 16 kohalikku volikogu liiget mäesuusakeskuse rajamisega päri on, tuhanded inimesed üle Eesti aga sellele vastu, näitab, et sealne hiiemägi on sümbol kogu Eestile. Ilmselt nii suur, et lähedalt vaataja silm seda lihtsalt ei hõlma.
Hiiemäe legendid
Paluküla põhjapoolses osas on pühakspeetud palvetamiskoht, kõrge kingu peal, mille otsas wanad elupõlised kased kaswawad. Wanadusest on nad juba nõrgaks jäänud, nii et neist tuul mõned juba maha on murdnud. Siit on ka wist küla oma nime saanud. (Lemberg, A. 1913, lk 87-136.)
Paluküla Hiiemäel oli ennem ohvrikivi. Ümberkaudne rahvas käis kõik seal ohverdamas. Ohverdamiseks viidi ikka alati midagi värsket ehk uudisvilja. Kord oli keegi mees õlut teinud ja saatnud ka õlut ohverdamiseks. Ta pole seda ise viima läinud, vaid saatnud kellegi teisega. Läinud juba tükk aega mööda. Mees arvanud, et eks nüüd ole juba õlut küll kohal ja hakanud õlut jooma. Nii kui ta saanud õlut mekkida, kohe löönud vaadi vits pealt ära ja õlut kõik põrandale. See tähendas, et õlut ei olnud veel kohal.
Teine juhus oli nii, et Hiie mäelt oli palju leppi maha raiutud. See tähendas halba, sest ennemalt olid ohvrikivi ümbruses asuvad puud pühad. Ja see ennustus läkski täide. Sel aastal suri külas palju loomi ära. AI F 22 s. 73.2 < Rapla khk., Paluküla – Leida Varner < Tõnis Varner, 63 a.
Hiiemäe kaitsmise kronoloogia
17.09.2004 Kehtna vallavalitsus esitab Keskkonnaministeeriumile taotluse Kõnnumaa maastikukaitseala kaitse-eeskirja muutmiseks, et alustada Paluküla puhke- ja spordikeskuse rajamiseks vajalikuke eeltöödega.
21.09.2004 Kehtna vallavolikogu kehtestab Paluküla puhke- ja spordikeskuse detailplaneeringu.
26.10.2004 Kehtna vallavalitsus väljastab detailplaneeringu alusel endale ehitusloa mäetõstukite paigaldamiseks hiiemäel.
28.10.2004 Hiiemäe kaitsjad esitavad vaided Paluküla puhke- ja spordikeskuse detailplaneeringu kehtestamisotsusele.
1.-7.11.2004 Spordikeskuse rajajad tõstavad raietööde ajal omaalgatuslikult ümber kaitsealuse palukuklaste pesa pealmise osa. Keskkonnainspektsioon viib läbi uurimise ja karistab 1800-kroonise rahatrahviga Looduskaitseseadust rikkunud Kehtna valla keskkonnaspetsialisti ja maanõunikku. Sama suur rahatrahv määratakse raietöölisele
8.11.2004 Kehtna vallavalitsus plaanib alustada mäetõstukite paigaldamist hiiemäele. Püstkoja ümber koondunud viiskümmend inimest on vastamisi buldooseriga
24.11.2004 Hiiemäe kaitsjad esitavad mäetõstukite ehitusloale vaide.
30.11.2004 Noored teadlased ja keskkonnakaitsjad astuvad üles avaliku pöördumisega Raplamaa Omavalitsuste Liidu ja Rapla Maavalitsuse poole. Avalduses öeldakse, et edaspidi tuleks Paluküla spordi- ja puhkekeskuse kavandamisel keskenduda tervisesportlaste ja loodusturistide vajadustele ning pärandmaastiku säilitamisele.
2.12.2004 Hiiemäe kaitsjad esitavad kompromissvariandi Kehtna vallavalitsusele, et arendajad loobuksid mäetõstukitest, kohtunike majast, autokaravanide parklast ning suurtest spordiväljakutest, samuti lumekahurite jaoks hüdrantkaevude ehitamisest. Nende objektide rajamine nõuaks ulatuslikke pinnasetöid ja muudaks oluliselt maastiku ilmet maastikukaitsealal ning eeldaks kaitse-eeskirja muutmist. Kompromissvariandis leitakse, et kui selles esitatud soovitused oleksid täidetud, oleks planeering kooskõlas looduskaitse põhimõtetega, tervisespordi arendamise ja pärandmaastike säilitamise põhimõtetega. Vaidlused detailplaneeringu ümber saaks lõpetada.
9.12.2004 Kehtna vallavalitsus kehtestab uuesti Paluküla puhke- ja spordikeskuse detaiplaneeringu kehtestamisotsuse. Kompromissvariandis tehtud ettepanekuid ei arvestata. Vaided jäetakse rahuldamata.
23.12.2004 Paluküla hiiemäe problemaatika arutelu Muinsuskaitseametis.
4.01.2005 Kehtna vallavalitsus jätab mäetõstukite ehitusloa vaide rahuldamata.
13.01.2005 Keskkonnaministeerium teatab, et ei pea otstarbekaks Kõnnumaa maastikukaitseala kaitse-eeskirja muutmist.
26.01.2005 Tallinna Halduskohus võtab menetlusse Paluküla puhke- ja spordikeskuse detailplaneeringu kaebused ning peatab detailplaneeringu täitmise kuni asjas kohtulahendi jõustumiseni.
1.02.2005 Hiimemäe kaitsjate ühispalvus koos indiaanirahvaga hiiemäel.
1.03.2005 Tallinna Halduskohus võtab menetlusse mäetõstukite ehitusloa kaebuse.
22.03.2005 Pööripäevapudru keetmine hiiemäel.
Allikas: Paluküla hiiemäe hoiu seltsing
Kristiina Ehin, 14. aprilli Rohelise Värava paberversioon