Hiite ülevaatus
Eestis on teadaolevalt enam kui 500 põlist hiiepaika. Lisaks neile veel mõnituhat eraldiseisvat püha allikat, kivi ja puud. Paraku on neist riikliku muinsuskaitse alla võetud seni kõigest neljandik. Rapla maakonnas on kaitse all 39 ohvrikohta, neist 11 hiit.
Kaitse alla võtmata hiisi ei hoia peale hiiehaldjate ja kohalike elanike keegi. Nõnda satuvad hiiepuud mõnigi kord teadmatusest või ahnusest kirve alla ja hiiepaigas mürisevad masinad. Paljud hiiepaigad on saanud okupatsioonisajandite jooksul tõsiselt kannatada ja neid ähvardab praegugi kadu.
Selleks, et päästa põlisrahva pärimuslikke pühakohti edasisest hävingust, on Eesti põlisusulisi ühendav Maavalla Koda algatanud hiite ülevaatuse. Ülevaatuse käigus kogutakse kokku erinevatesse arhiividesse ja muuseumitesse talletatud pühakohtade materjalid. Saadud teave süstematiseeritakse ja sisestatakse andmebaasi. Järgnevad välitööd, mille käigus otsitakse pühapaik maastikul üles, kirjeldatakse ja fotografeeritakse ning kogutakse rahvapärimust. Alanud ülevaatus on ainulaadne oma mitmekülgsuse poolest. Oluline on hiis kui tervik – selle pinnavorm, taimestik, loomastik, veed, kivid, muistised, rajatised ning pärimus, mis muudab paiga tähenduslikuks.
Käesoleval aastal alustati ülevaatusega neljas kihelkonnas – Saaremaal Jaanis, Võrumaal Kanepis, Tartumaal Võnnus ning Virumaal Mahus (Viru-Nigulas). Erandkorras tuli aga inspekteerida ka ühte Rapla kihelkonna hiiemäge.
Paluküla hiiemägi
Maavalla Koda sai kohalikelt elanikelt kirja, milles teatati, et põlisel Paluküla hiiemäel langetatakse metsa ja sinna kavatsetakse rajada moodne suusakeskus. Seda kõike hoolimata asjaolust, et tegemist on meie rahva püha mäega, mille Eesti riik on võtnud looduskaitse alla. Et asjas selgust luua, korraldas Põhja-Eesti maausulisi ühendav Härjapea Koda Palukülas erakorralise ülevaatuse.
Paluküla hiiemägi on ebakorrapärase kujuga mitmesopiline kõrgendik, mille ümbruses kohtuvad Kasari, Keila ja Pärnu jõgikonna piirid. Samas kohtuvad Riia lahe, Soome lahe ja Väinamere vesikonnad. Tegemist on hilisjääaegse moreenist servamoodustisega, mis juba nõukogude ajal võeti haruldase maastiku hoidmiseks looduskaitse alla. Mäe lagi ulatub 106 m üle merepinna. Olgugi, et see on Loode-Eesti kõrgeim tipp, jääb mäe suhteline kõrgus siiski kõigest paarikümne meetri kanti.
Kuigi tegemist on tervikliku kõrgendikuga, nimetatakse mäge praegu mõnikord kahe nimega – Reevimägi ja Hiiemägi. Ajalooliselt on mägi kandnud siiski vaid Hiiemäe nime ning Reevimäeks on nimetatud vaid selle lõunapoolset külge. Ka Gustav Vilbaste on 1935. a. ajakirjas “Loodusevaatleja” kirjutanud, et kohalikud elanikud tunnevad Reevimäge rohkem Hiiemäena.
XIX saj. lõpul ja XX saj. alguses tehti mäe tasasemates osades põldu ja karjatati loomi. Mäe tippu püstitati triangulatsioonitorn ning mäe lõunanõlvas avati väike kruusaauk. Nõukogude ajal kattis mäge tihe segamets. Erinevalt paljudest teistest pühakohtadest jõudis Paluküla Hiiemägi meie päevini suhteliselt heas korras.
Täna on Hiiemäe pale tundmatuseni muutunud. Mäele on buldooseriga lükatud mitmed teed ning tasandatud nõlvu. Käimas on hoogne lage- ja harvendusraie. Paljudelt kasvavatelt puudelt on küljest saetud alumised oksad. Raiesmikel on lagedale jäänud mitmed suured kuklasepesad, mis toidunappuse tõttu peatselt hävivad. Mullatööd ja lageraie on avanud pinna erosioonile. Kõik viitab sellele, et looduskaitse all oleva Hiiemäe taimekooslusi ja pinnavorme on tabamas drastilised muutused.
Kuid koos loodusmälestisega on hävimas ka kultuurilised ja arheoloogilised väärtused. Hiiemägi on ajalooline sakraalobjekt, mille pinnas peidab väärtuslikku arheoloogilist teavet. Üht-teist sellest jääb isegi maapinnale. Ülevaatuse käigus Hiiemäge külastanud arheoloog Tõnno Jonuks kinnitab, et see on ainus hiiemägi, millel leidub kiviaedu. Mõned neist on tõenäoliselt otseselt seostatavad sakraalobjektiga. Pärimuse kohaselt asub mäel ohvrikivi. Mäe läänenõlval asuvad künkad võivad peita vanu kalmeid. Kalmed asuvad mäest ka mõnisada meetrit lõunas Surnuveeloigu ja Kellatorniaugu juures.
Paluküla pärimus
Paluküla Hiiemäest jutustavat pärimust on talletatud nii Tallinna kui Tartu arhiividesse. Järgnevalt mõned killud neist.
Kehtna valla Paluküla Hiie talus on Hiiemägi – Taaralepa mägi, olevat Harjumaa kõrgeim mägi.
Paluküla Hiiemäel oli ennem ohvrikivi. Ümberkaudne rahvas käis kõik seal ohverdamas. Ohverdamiseks viidi ikka alati midagi värsket ehk uudisvilja. Kord oli keegi mees õlut teinud ja saatnud ka õlut ohverdammiseks. Ta pole seda ise viima läinud, vaid saatnud kellegi teisega. Läinud juba tükk aega mööda. Mees arvanud, et eks nüüd ole juba õlut küll kohal ja hakanud õlut jooma. Nii kui ta saanud õlut mekkida, kohe löönud vaadi vits pealt ära ja õlut kõik põrandale. See tähendas, et õlut ei olnud veel kohal.
Teine juhus oli nii, et Hiie mäelt oli palju leppi maha raiutud. See tähendas halba, sest ennemalt olid ohvrikivi ümbruses asuvad puud pühad. Ja see ennustus läkski täide. Sel aastal suri külas palju loomi ära.
Kehtna valla Palukülas asub „Hiiemägi“. Traditsioon räägib, et sääl elanud „Hiie Tõnn“, kellele ohvrit viidud toiduainete näol, et ta viljakasvu õnnistaks. Mäe sees olla olnud ka Tõnni auk, kus veel hiljuti leidunud kausitükke, milles toitu toodud.
Palu külas on hiiemägi. Seal mäel asub 3 kaske. Need olnud ohvri kased. Nende alla, okste ja tüvede peale pandud ohvreid nagu vilja, leiba, jahu, loomi jne. Hiiemäel asub ka ohvri kibi. See on suur kibi mille keskpaigas on lohk või auk. Seal ohverdatud ka loomi, hoburaudu ja igasuguseid värke. Need kased teevat (moodustavat) nagu iie ja see mägi ja iis kokku ongi iiemägi.
Rapla khk. Palukülas Iijemägi, kus on „iie“. Palukülas ka Iije ja Iijetaguse talud.
Igikestvad väärtused
On igikestvaid väärtusi, mis kehtivad ka tänapäeval. Avaliku arvamuse uuringu kohaselt jagab eestlaste pühaduste edetabelis hiis koos kirikuga neljandat kohta. Hiis on Eesti põlisrahva pühamu. Hiis on eelkõige maa-ala ning seejärel kõik, mis seal asub. Kui kuri inimene on raiunud hiiepuud, peetakse paika endiselt pühaks. Ja kui sirguvad noored puud, peetakse neid taas hiiepuudeks.
Kuid erinevalt teiste rahvaste pühamutest on hiitel eriline vägi maksta kätte oma rüvetajatele. Eesti rahvaluule arhiivis on sadu teateid sellest, kuidas püha puu, kivi või allika lõhkuja või rüvetaja on saanud karistada. Hiiepuu raiuja palgaks on tavaliselt surm. Seejuures pole vahet, kas raiujaks on olnud köster või usklik talumees. Hiiekivi lõhkuja peres maksid vaarisa tehtud vea eest oma eluga veel mitme põlve mehed. Isegi Paluküla Hiiemäe leppade raiumisel tabas küla loomade kadu. Kuidas lõpetasid oma elu mõisniku käsul hiiepuud raiunud mehed, pole meile teada. Kuid 1950. aastatel Karulas püha männi langetanud mees uppus varsti järve. 1970. aastatel poos end Virumaal arusaamatutel asjaoludel üles mees, kes agronoomi käsul oli maha raiunud püha salu. Agronoom ise jäi varsti halvatuna voodisse. Selliseid lugusid on lähemast ja kaugemast minevikust palju ning nad jutustavad inimestest, kes on kaotanud lugupidamise oma esivanemate ja kultuuri vastu.
Maarahvas on alati teadnud, et hiis on püha. Hiiest ei tohi murda ühtegi oksa ega raiuda puud. Hiide minnakse kaine pea ja puhaste mõtetega. Väekas paigas, rahus ja vaikuses kogutakse hingejõudu. Hiide võib viia ande, kuid kaasa ei võeta sealt midagi. Selline on maarahva pärimus ehk elutarkus, mis on aidanud meil paikse rahvana tuhandeid aastaid keskkonnaga kooskõlas elada. Kui me oskame sellest õppida, kestame edasi ja meie lapsed saavad võimaluse meist lugu pidada.
Ahto Kaasik
Härjapea Koja vanem