Andres Heinapuu
Maavalla Koja vanem

8. jaanuari Nädaline avaldas artikli “Paluküla puhke- ja spordikeskus kompromisside otsingul”. Artiklis esitati valik väljavõtteid Kõnnumaa maastikukaitseala kaitsekorralduskava eelnõu koostaja Marek Sammuli sõnavõtust. Sealt võis jääda ekslik mulje Maavalla Koja osast keskuse rajamise ümber toimuvates aruteludes.

Taarausuliste ja Maausuliste Maavalla Koda esindab nii maausu kui ka hiite suhtes põlisrahva pärimuskultuuri seisukohti. Pärimuskultuuri arusaamad hiiest on selgepiirilised ja samas loogilised. Maarahva jaoks on hiis eelkõige maa-ala ning seejärel kõik see mis seal loomulikult asub ja kasvab. Hiies toimuvatesse looduslikesse protsessidesse reeglina ei sekkuta. Kui vanad hiiepuud on hävinud, on hiie pinnast sirgunud noored puud taas pühad hiiepuud. Seetõttu on olnud ja võib olla hiiepuuks iga kodumaine puuliik.

Hiisi ei peeta asjata meie vanimateks kaitsealadeks. Kuid erinevalt loodusreservaadist on inimesel lubatud hiies käia. Hiies käiakse üksi ja sinna kogunetakse tähistama ajastajaringi tähtpäevi. Hiis on koht jõu kogumiseks, tervendamiseks, ohverdamiseks ja palvuseks. Hiies on tihtipeale kalmedki. Hiied moodustavad Eesti pinnast vaid murdosa. Eesti riik ja rahvas võib hiisi endale lubada.

Toonitame taas, et Maavalla Koda ei saa keelata puhkekeskuse rajamist Paluküla Hiiemäele ja selle külje alla. Me saame vaid meelde tuletada, et see pole kohane, et see on häbiväärne ja võibolla ohtlikki. Oleme omalt poolt välja pakkunud hiiemäe haldamise lähtepunktid. Kuid otsused tuleb langetada neil, kelle käes täna on raha ja võim – Kehtna vallavolikogul ja valitsusel ning keskonnaministeeriumil.

Koja ettepanekutega Paluküla hiiemäe haldamiseks võib tutvuda aadressil: http://maavald.ee/maausk.html?op=rubriik&rubriik=45

Koda on pakkunud välja Paluküla alternatiive. Kuna kavas on kulutada miljoneid kroone maksumaksja raha, tuleks keskus rajada sinna, kus ehitus odavam ja kasusaajaid enam. Näiteks Keavasse või miks mitte Raplasse. Maakonnakeskuses asuv spordi- ja puhkebaas annab kahtlemata suurema panuse ka narkoennetustöösse. Me teame küll, et turistide jaoks on Paluküla atraktiivsem, kuid siin tuleks mõelda eelkõige ikkagi oma lastele.

Läinud aasta jõulukuus toimus Tartus Maavalla Koja Esinduskogu, mis võttis vastu avaliku pöördumise hiite kaitsest:

“Viimasel ajal on sagenenud häirivad juhtumid, kus maarahva ajaloolised pühapaigad tuuakse ohvriks majanduslikele huvidele. Täna on paljude inimeste pilgud ja mõtted pööratud murelikult Rapla kihelkonna Paluküla Hiiemäele. Kohalik omavalitsus langetab seal metsa ja kavandab suurejoonelise puhke- ja spordikeskuse ehitust. Saamahimu kihutab inimesi langetama hiiepuid. Hoolimata sellestki, et mägi kuulub looduskaitse alla. Isegi muinsuskaitse ei aita.

Me ei ole veel kaotanud oma põliseid pühapaikasid. Oma juuri otsides võib meie rahvas jätkata aastatuhandete vanust traditsiooni. See on hindamatu aare, mida ei saa raha eest ja mille taasloomiseks kulub sajandeid. Seetõttu on Eestis süvenevad püüdlused teha hiiekohad rahaks lühinägelikud ja kultuurivõõrad.

Austusest kristliku kultuuripärandi vastu hoiame kristlikke pühakohti ning kulutame sadu miljoneid kroone maksumaksjate raha nende restaureerimiseks, renoveerimiseks ja eksponeerimiseks. Kuid on ka maarahva kultuuripärand ja põlised pühakohad. Peaksime hoidma ka neid, pidades ühtlasi silmas põlisest pärimusest tingitud erisusi. Kirikuhoone hoidmine tähendab selle remontimist. Hiie hoidmine tähendab hiies kasvavate puude ja põõsaste rahule jätmist. Kui kirik on valmis lõppsaadus, siis hiis on kohalike looduslike tingimuste järgi elav ja arenev kooslus.

Kristlikke tavasid austades ei raja me Niguliste kirikusse baari ega ööklubi, kuigi see võiks olla majanduslikult vägagi tulus. Miks siis langetatakse hiitest puid ja ehitatakse sinna mobiilimaste, maanteid, suusatõstukeid, ratsa-ja suusaradu?

On paratamatu, et argistes asjades juhib meie valikuid materialistlik kasuprintsiip. Kuid hiis on püha. Hiiest ei saa koguda kroone ja dollareid, ilma, et ei tallataks esivanemate luudel ja igipõlistel väärtustel.

Saabumas on jõulud, mil maarahvas tähistab ühe aastaringi lõppu ja teise algust. Pühad on hea aeg vaadata endasse ja leida meeles rahu, võtta endale aega, et minna mõttes koos kümnete kadunud põlvedega hiide. Meil on vaja koguda hingejõudu, et jaksaksime argipäeval peatada masinad ja saed pühade hiite piiril.

Hiis vajab rahu ja vaikust. Anname hiitele aega ja laseme hiiepuudel kasvada, et meie lapselastel oleks varjulisi hiiesalusid, kuhu minna hingejõudu koguma.

Eestis on teada üle 500 ajaloolise hiiekoha ja paar tuhat üksikut püha puud, allikat ja kivi. Iga üks neist on kordumatu ja meie kultuurile hindamatu väärtusega. Vaid riigi ja üldsuse elav huvi ja kaasabi aitab neid säästa nii surnutele ja elavatele kui järeltulevatele põlvedele.

On aeg tunnistada hiied ametlikult pühakohtadeks ja luua toimiv hiite kaitsesüsteem.

Tartus, 7. jõulukuud 10216 (2003)”