Toomas Lemming, Ambla Metsaühistu juhatuse esimees

Sedamööda, kuidas maarahvastiku arvukus väheneb ja vananeb ning paljude endiste talumaade omanikuks saavad firmad, satub ohtu eesti maakultuuri järjepidevus ja kultuuripärandi säilimine.

Esivanemad on aastasadu ja -tuhandeid oma tegevusega kujundanud meie kultuuriruumi ja jätnud meile rikka kultuuripärandi. Nüüd on kätte jõudnud aeg, kus peame tegema selle ja kogu maaelu säilimise nimel tähtsaid otsuseid.

Seda nõuab ka Eesti põhiseadus, kus on kirjas, et Eesti riik peab “tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade”. Samuti on strateegia “Säästev Eesti 21” seadnud peamiseks eesmärgiks Eesti kultuuriruumi elujõulisuse.

Maarahva kultuuriruum

Just maarahvas on ajast aega olnud peamisi maakultuuri ja -elu kujundajaid ning eestluse elujõu ja jätkusuutlikkuse kandjaid. Eesti iseseisvumine tõi kaasa maa- ja talukultuuri kiire arengu. 1939. aastaks oli meil arvukate peretaludega (139 984 talu) kõrgetasemeline maakultuur.

II maailmasõda, talumaade riigistamine, 1940ndate küüditamised ja Nõukogude okupatsioon tegi maaelule ja -kultuurile korvamatut kahju.

Tuhanded talud ja kümned külad jäid tühjaks. Nõukogude okupatsiooni ajal hävitati suurpõllumajanduse arenedes peale talukohtade ka paljud kultuurimälestised.

Praegu on muinsuskaitseameti kultuurimälestiste registris kirjas 22 662 mälestist, sealhulgas 430 pühakohta (hiisi 137).

Peale nende on aga maal veel tuhandeid Eesti rahva jaoks tähtsaid kultuuripärandiobjekte, mis samuti vajaksid kaitset ja säilitamist.

Näiteks ukukivid, lohukivid, kiviaiad, muistised, lubjaahjud, tõrvaahjud, endised talukohad koos sinna juurde kuuluvate põõsaste ja puudega, linaleoaugud, vanad põllupeenrad ja -teed, külarahva kooskäimiskohad jne.

Arenenud Euroopa riikides on juba ammu aru saadud maakultuuripärandi säilitamise vajadusest ja need riigid toetavad selle säilitajaid. Eestis pole paljud sellest vajadusest veel arugi saanud.

Peretalu roll

Euroopa maades on maaelu ja riigi alustaladeks peretalud, kelle elujõulisusest ja jätkusuutlikkusest ehk elu- ja majanduskeskkonna seisust palju oleneb. Näiteks 2002. aastal Tallinnas korraldatud Euroopa põllumajanduskongressil rõhutasid ELi vanade liikmesriikide esindajad:

“Tegutsevate peretalude arv ja nende maakasutuse pindala suhe riigi üldise maakasutuse pindalaga ning peremetsaomanike arv ja peremetsade pindala suhe riigi metsade pindalaga näitavad nende riikide maaelu elujõulisust ja metsade säästvat majandamist.”

Eestis oli 2001. a põllumajandusloenduse andmeil füüsiliste isikute põllumajanduslikke majapidamisi ehk peretalusid ainult 67 984.

Kuna enamik neist ei saa ELi toetusi, väheneb see arv ilmselt kiiresti. Enne sõda elas suurem osa eestlastest maal, aga nüüd kasvavad linnad.

Seega on olemasolevatel peretaludel ja veel säilinud maarahval maakultuuri elujõulisuse ja jätkusuutlikkuse hoidjana hoopis suurem koormus ja vastutus kui sõjaeelses Eestis.

Et ühiselt arendada ja hoida maaelu ning -kultuuri, asutasid peretalunikud ja peremetsaomanikud Eestis oma esindusorganisatsioonid: Eestimaa Talupidajate Keskliidu ja Eesti Erametsaliidu.

Kahetsusväärselt on riiklikud struktuurid nende organisatsioonide toetamise ja kodanikuühiskonna arendamise asemel hakanud nende tegevust seaduste ja rahahoobade abil hoopis piirama ning firmadega kokku sobitama.

Peretaludele kui maaelu ning -kultuuri loojatele ja kujundajatele on esmatähtis elukeskkond, seejärel majandus- ja kultuurikeskkond. Firmadele on aga esmatähtis majanduskeskkond ja tulu. Kultuurimälestiste säilimise seisukohast on väga oluline, kes just on selle maa omanik, kus kultuurimälestis asub.

Enamik veel säilinud maakultuuripärandi objektidest asub endistel ja praegustel talumaadel, kõige arvukamalt just endistele talumaadele kasvanud metsades. Nüüd tuleks leida nii maaomaniku kui riigi seisukohalt mõistlik lahendus, kuidas seda kultuuripärandit säilitada.

Viimasel ajal on kultuuriväärtuste säilimise ja säilitamise küsimus meil eriliselt päevakorrale tõusnud (Paluküla Hiiemägi, Obinitsa kääpad jms võitlused).

Lähiajal tuleks kokku kutsuda asjaomaste ametkondade ja huvigruppide ekspertide nõupidamine, kus oleks võimalik kultuuriväärtuste säilitamise küsimustes leida ühiseid seisukohti.

Oma rahva omand

Maaühiskonna ja Eesti rahvuskultuuri säilimiseks on tähtis, et maa oleks Eesti rahva omanduses, aga liitumine ELiga on hakanud siin olukorda muutma. Avatud üliliberaalne turumajandus on soodustanud firmade (eriti välismaiste) huvi endisi talumaid osta.

Nii on asunud Eestis metsamaid ostma Rootsi riigifirma Sveaskog.

AS Trigon Capital on omandanud juba 1300 ha maid (erastamisel 500, rendil 600 ha) ja Nutritec Grupp oman­das OÜ Estmilk Productioni ning ASi Agro Piim koos 13 000 ha maaga.

Jõuliselt tungib Balti riikidesse Taani kinnisvarafirma Hedeselskabet, kelle tellimusel tegi RMK turuanalüüsi “Metsa- ja maa kinnisvara potentsiaal Eestis”.

1939. a oli talude omanduses 3 179 438 ha maad, aga 2004. a lõpuks on firmade (juriidiliste isikute) omandusse läinud üle 700 000 ha endisi talumaid ning üle 250 000 ha endistel talumaadel kasvavat metsa on arvestatud riigireservi. Endiste talumaade minek firmade ja riigi kätte hävitab talu- ja maakultuuri ning samal ajal viib igal aastal maaelust välja miljardeid kroone.

Tartus toimunud maaelu foorumil oli peremetsaomanike ettepanekul, et riik toetaks maa säilimist Eesti rahva omandis, ainult üks pooldaja – Eestimaa Talupidajate Keskliit.

Loodan, et teiste foorumil osalejate suhtumine maaomandisse lähiajal ikkagi muutub ja et arvestatakse ka peretalunike ja -metsaomanike kui peamiste maaelu kujundajate ja järjepidevuse kandjate seisukohtadega.

Üks võimalus

Üks praeguse valitsusliidu kultuuripoliitika lähtekohti on luua tingimused eesti rahvuskultuuri säilimiseks ja arenguks.

Arvestades, et Eestil on praegu võimalus teha ettepanekuid ELi järgmise rahandusperioodi maaelu arendamise toetuste kujundamiseks, tegid peremetsaomanikud põllumajandusministeeriumile ettepaneku täiendada ELi Nõukogu määruse eelnõu nii, et Euroopa Põllumajanduse Fondist Maaelu Arenguks oleks võimalik saada toetusi ka rahvusliku kultuuripärandi säilitamiseks ja hoolduseks.

Kahjuks ei leidnud see ettepanek ministeeriumi toetust. Loodan küll, et valitsus vaatab selle ettepaneku uuesti läbi.

Maaleht