Eelmisel nädalal kiitis Kehtna vallavolikogu heaks Paluküla suusamäe detailplaneeringu, vaid kaks volinikku oli selle vastu.
Ja ehkki hiiekaitsjad Maavalla Kojast pole veel lõplikult alla andnud ja võivad selle otsuse kohtus vaidlustada, on tulemus ju ette teada.
Maausulised võivad pühasse hiide suusamäe rajamise vastu protestida kas hea või kurjaga, rahumeelselt või agressiivselt, spordikeskus tuleb sinna niikuinii. Sest enamikule on Paluküla hiis lihtsalt üks kena küngas ja tükike metsa, ei muud.
Kindlasti kogunevad suusakeskuse pooldajad jõululaupäeval hardalt kirikusse jumalasõna kuulama.
Aga mis tunne oleks neil ja teistel kristlastel, kui ühel hetkel roomaks nende pühamu poole buldooser ja lükkaks jumalakoja kokku? Kohutav, eks ole... Täpselt samuti tunnevad end praegu maausulised. Hiiel on nende jaoks sama tähendus, mis kirikul kristlastele.
Ei tahaks ette kujutadagi seda möllu ja kisa, mis läheks lahti, siis kui mõni ärimees tuleks välja ideega rajada näiteks Kaarli kirikusse ööklubi. Või bowling’usaal.
See inimene tehtaks pihuks ja põrmuks. Kujutan vaimusilmas ette poliitikute nõretavaid sõnavõtte sel teemal, eriti arvestades meie mõningate juhtpoliitikute usukummardamist: käisid ju respublikaanid kirikus lausa ühisvannet andmas.
Hiiekaitsjatesse suhtutakse meil paraku aga kui kargavate tsirkusetolade kambasse.