Paluküla hiiemäest tahetakse välja võtta kasumit ja seda nüüd kui keegi on selle avastanud
Päevalehes ilmus hiljuti kaks põnevat teksti. Üks oli Algis Perensi (1.11) kirjutis vajadusest hakata haridusasjadest õigete nimedega rääkima.
Teine tekst (9.11 uudis) rääkis inimeste vastuhakust Paluküla hiiemäe suusamäeks tegemisele.
Asjadest õigete nimedega rääkimine on loomulik. Selles pole midagi märkimisväärset. Ka rühma aktivistide protestis majanduse ja elu (standardi) edendamise vastu pole tänapäeval midagi enneolematut. Tähtis on see, mis neid lugusid ühendab.
Alustame esimesest juhtumist. Perens teeb ettepaneku parandada nii konservatiivset ja tagurlikku süsteemi, nagu seda on kooliharidussüsteem, täna-päevase, moodsa ilmavaate ja keelepruugiga. Kuivõrd liberaalne turumajandus on näidanud oma tõhusust ja jõudu maailma vallutamisel, siis on loomulik, et majandusliku mõtlemise efektiivsuse hüvesid peaksid saama maitsta lapsevanemad ja riik kui maksujõulised kliendid.
Liigkasuvõtmise piirid
Põrgu tee on sillutatud parimate kavatsustega. Kujutage ette, kui nüüd turumajanduslikud, kasumi saavutamisele rajatud suhted tulevad majandusvallast üle meie jaoks sootuks olulisemasse valda. Tulevad õpetaja ja õpilase, vanemate ja laste, sõprade, kallimate või abielupaari vahele. Ja kujutage ette, et mõni osapool hakkab neist suhetest oma kasumit või, mis veel edumeelsem, liigkasu välja võtma.
Paluküla hiiemäestki tahe-takse kasumit välja võtta. Muidu oleks ju hiiemägi juba varem võetud kasutusele ajale vastavaks, kasumit toovaks tegevuseks, näiteks kruusa kaevandamiseks. Seda laadi otsuse taga on puudulik maailmavaade ja puudulik haridus. See pole hingehariduse puudumine. Küsimus on ka elementaarsete majandus- ja geograafiaalaste teadmiste ühendamise puudulikkuses.
Kujutlege nüüd rahvusvahelises plaanis tulutoovat suusakeskust kohas, kus lund jagub napilt kolmeks kuuks, Soome suusamägede ning Jõuluvana kodu kõrval. Tervest mõistusest ma käesoleva äriidee valguses parem ei räägi. Teen üleskutse kõigile neile, kelle maailmavaade eeldab pühaduse olemasolu nii inimese elus kui ka selle kohal.
Mul on tunne, et rahaahnitsemise protsessid on muutumas ohtlikuks eesti kultuuriruumi püsimajäämisele, inimlikkuse püsimisele meis ja inimväärse keskkonna püsimisele meie ümber. Siin tuleks kätte näidata liigkasuvõtliku tulumajanduse piirid meie ühiskonnas. Seda saame teha meie ise, sellepärast pöördungi meie kõigi terve mõistuse poole.
Hiiemäe lool on tugev usuline külg. Enamik meist usub millessegi või kellessegi. Antud juhul võrdub Paluküla hiiemäele suusamäe rajamine ronimisseina ehitamisega Oleviste kirikutornile või lasketiiru rajamisega mošeeseina vastu. Või siis, palun väga, restorani köögis praele sülitamisega või aidsi toomisega abieluvoodisse.
Viimased kaksteist aastat on Eesti ühiskonda lõhestanud ja kultuuriruumi killustanud. Õnneks on märgata küll alles üksikuid, aga siiski selgeid märke ühiskondlike võrgustike taastumisest ning vaimsete väärtuste taasvääristamisest. Inimesed aitavad üksteist järjest rohkem ja kasusaamise tagamõtteta. Tahaks loota, et Paluküla hiiemäe kaitsjad ei jää oma võitluses üksi. See on meie kultuurilise eneseväärikuse küsimus. Ilma mingi paatoseta.