Lähetatud Kehtna vallavalitsuses 03.12.2003.a. toimunud Palukyla Hiiemäe saatust arutavale koosolekule

Lugupeetud Marek Sammul!
Lugupeetud koosolekust osavõtjad!

Pean kahetsusega nentima, et minu osavõtt tänasest koosolekust pole võimalik. Kysimus, mis täna arurusele tuleb – Palukyla Hiiemäe saatus – on Taarausuliste ja Maausuliste Maavalla Kojale, kuid laiemalt samuti kõigile põlisrahva pärimuskultuurist ja õigustest hoolivatele inimestele, väga oluline.

Olen teadlik, et puhke- ja spordikeksuse arendajad on kursis Hiiemäge puudutava pärimusega. Rapla maakonna ajalehes Nädaline ilmus käesoleva aasta 4. oktoobril allakirjutanu artikkel, kus vastavat teemat ysna põhjalikult käsitleti. Samuti on minu laual koopia 18.12.2000.a. kirjast, milles maanõunik Heik Past tänab Kehtna vallavalitsuse nimel Lembi Seppa Palukyla Hiiemäge puudutava rahvapärimuse esitamise eest. Huvilised saavad Hiiemäega seonduvaga tutvuda ka Maavalla Koja kodulehel.

Alljärgnevalt tutvustan Teile Maavalla Koja seisukohti Hiiemäe ja seal toimuva suhtes.

Mis on Palukyla Hiiemägi?

Palukyla Hiiemäge võib käsileda õige mitme nurga alt. Hiiemägi on: osa katastriyksusest, mille sihtotstarbeks on sotsiaalmaa; geograafiline mõiste; maavaraline, metsanduslik, botaaniline, žoloogiline ja rekreatiivne ressurss; geoloogiline, arheoloogiline, kultuuriline ja sakraalne objekt.

Põlisrahva pärimuskultuuri mõistes on Hiiemägi eelkõige sakraalobjekt – pyha koht. Kõik muud tähendused ja väärtused on selles kategoorias olulised vaid sedavõrd, kuivõrd nad ei lähe vastuollu ajalooliste väärtushinnangute ja käitumisnormidega. Näiteks, me oleme kyll teadlikud, et Hiiemägi kätkeb endas nii ja nii palju kruusa, kuid selle väärtus on vaid teoreetiline, sest hiiest pole võimalik kruusa kaevata. Sama lugu on paiga metsandusliku väärtusega. Ja paiga rekreatiivne väärtus on tingimisi just nii suur, kui on puutumatul metsareservaadil.

Kus on Palukyla hiis?

Kysimus, kas Reevimägi on geograafiliselt Hiiemäe osa või eraldiseisev mägi, on põhjustanud palju vaidlusi. Pärimuskultuuri võtmes pole sellel vaidlusel mõtet. Hiie moodustab kogu kõrgustik, mis jääb Hiietaguse, Liivaku, Kadaka ja endise Magaski talude vahele. Kuna hiis ei ole punkt, vaid on laialdane maa-ala, asuvad pyhad objektid mööda mäge laiali. Eelnevat arusaamist toetab Eesti Keele Instituudi kohanimede kartoteegis säilitatav kirje – Reevi mägi – osa Palukyla Hiiemäest.

Erilised paigad Palukyla hiies

Hiie traditsiooniline tantsuplats, (jaani)tule ja yhispalvuste koht asub Hiiemäe osas, mida XX sajandist alates on nimetatud ka Reevimäeks. Sealsamas Reevimäel asub kiviaed, mille algset otstarvet seostatakse pyhapaigaga. Palvepaigast 250 m kirdes asub Tõnni auk – varjuline paik kuhu ohverdajad ja palvetajad pidid taanduma peale seda, kui mõis pyha mäe lagedaks raius. Sealtki on leitud huvipakkuv kiviaed.

Reevimäest 100 m põhjas asub Hiiemäe tipp. Oma väiksuse ja eraldatuse tõttu ei sobi see isegi jaanitulepaigaks.

Pärimus ei osuta kahjuks ohvrikivi täpsele asukohale. Kuid arvestades analoogiatega, asus see tõenäoliselt palvepaigas, s.o. Reevimäel. Vaid seal on ruumi suuremateks yhispalvusteks ja taigadeks.

Arvatavasti on Hiiemäel ka kalmed. Võimalik, et need asuvad Reevimäe kivikyngaste all, võimalik, et kusagil mujal.

Kui suur võib olla hiis?

Palukyla Hiiemäe ~25 ha suurune pindala pole kuigi erakordne. Näiteks Kunda Hiiemägi on 1,7 km pikk ja kuni pool kilomeetrit lai. Seejuures on sealt leitud kalmete vahe 1 km. Purtse Hiiemägi on 1 km pikk. Kalmete, Uku allika ja palvekoha vahe on ligi pool kilomeetrit. Kalmete ning tantsuplatsi ja tulekoha vahele jääb 400 m. Sarnaseid näiteid leiab yle maa.

Kuid haruldane on Palukyla Hiiemäe asend looduses. Pinnavorm ning paiknemine erinevate veelahkmete ja jõgikondade piiril teevad Hiiemäest yhe erakordseima pyhapaiga meie maal. Mäe erakordsus leiab väljenduse ka kuklasepesade rohkuses. Hiies on loendatud poolsada palukuklaste pesa.

Hiis on maa ja mets

Hiis on eelkõige maapind ning seejärel kõik see mis seal asub. Meie rahva tarditsioonide kohaselt on hiiepuu see, mis on sirgunud hiie pinnast. Hiiepuudeks on olnud/võivad olla kõik kodumaised puuliigid. Teiste hulgas Palukyla Hiiemäel kasvav hall-lepp. Iga hiie pind kasvatab just selliseid puid, mis selle pinna ja paigaga sobivad. Seetõttu ei saa rahvusomantiliste Taara tammikute ja hiiemetsade vahele võrdusmärki panna. Euroopalikel parkide või haljasalade kujundamise võtetel pole hiies hoopiski kohta. Hiis pole mitte tulemus, vaid on elav ja arenev kooslus, mis meenutab välisilmelt põlismetsa. Põlisrahvas kujundab hiisi peamiselt kujundamatuse kaudu.

Hiiekombed

Yks tähtsamaid hiies käitumist suunavaid põhimõtteid on keeld raiuda ehk murda hiies kasvavat puud, põõsast või oksa. Kui hiis on kasutuses, siis selle alla risu ei teki. Maha langenud tyved ja oksad koristatakse ja põletatakse lõkkes. Kui on käijaid, tekivad hiies asuvate pyhade paikade – kivide, allikate, kalmude, palveplatsi, tantsuplatsi jms juurde rajad iseenesest. Kui käijaid ja koristajaid pole, tuleb hiit hoida järgmistele põlvedele. Hiis sellest halvemaks ei muutu, kõik hea aga läheb yha paremaks.

Elujõu kogumiseks ja tasakaalu leidmiseks minnakse hiide omaette. Suuremate pyhade vaheajal valitseb hiies rahu ja vaikus.

Kokkulepped

Puutumatuse ja vaikuse nõue tingib selle, mis on hiies kohane ja mis mitte. Ainus mõeldav kompromiss Palukyla puhkeseksuse arendajate ja maausulise rahvuskultuuri vahel on see, et puhkekeskus rajatakse kusagile mujale. S.t. et Reevimäele ei pystitata suusatõstukeid ega rajata suusa- ja matkaradu. Mäe vahetusse naabrusse ei rajata staadioneid, motelli jm objekte, mis soodustavad massiturismi. Pyha mäe ning spordi- ja puhkerajatiste vahele peab jääma vähemalt paarisajameetrine kaitsetsoon. Seega võiks mingeid rajatisi planeerida Palukyla – Lau teest 200 m lääne poole. Seda muidugi vaid tingimusel, et järgitakse põliselanike õigusi ja keskkonnakaitse nõudmiseid.

Samas tuleks kindlasti kaaluda keskuse rajamist mõnda paika, kus infrastruktuur on parem ja rahvastik suurem. Keavas või Raplas tuleks sellise keskuse rajamine kahtlemata odavam ning loodavad hyved oleksid kättesaadavad suuremale hulgale kohalikele. Ja mis pole sugugi vähetähtis, maakonnakeskuses asuv puhkekeskus aitaks narkoennetustööle tunduvalt enam kaasa, kui ääremaale rajatud baas. Unustada ei tohiks sedagi, et raha keskuse rajamiseks tuleb riigi ja omavalitsuse, s.o. maksumaksjate, taskust. Seega tuleks maksumaksjalt saadud raha paigutada nõnda, et sellest saaks kasu võimalikult paljud.

Ma pöördun inimeste poole, kelle kätte on täna kogunenud raha ja võim!

Alanud on jõulukuu, mil põlisrahvas tähistab yhe aastaringi lõppu ja teise algust. See on hea aeg enda sisse vaatamiseks. See on hea aeg vaatamaks minevikku ja tulevikku.

Tehtut ei saa muuta olematuks, kuid iga elav hing võib end parandada. Peatuda tuleks enne, kui kahju on muutunud korvamatuks. Kiiskavad rajatised ei tee meist ja meie lastest paremaid inimesi ning raha ei anna kellelegi hingerahu. See mida nii rahutult maid ja metsi hävitades otsitakse, on meil tegelikult olemas.

Me oleme väga vana rahvas. Meie juured, tavad ja väärtused on põlised ja väärikad. Ajalooliste väärtushinnangute ja kultuuri kaudu oleme suured. Inimene kes julgeb seda tunnistada, annab rahu endale ja oma lastele. Seetõttu peaksid need, kelle käes on täna raha ja võim, otsima kokkulepet eelkõige oma sydames iseenda ja oma esivanemate vahel.

Jättes Palukyla Hiiemäe hiieks, valite te traditsioonide ja elujõu tee. Väärikas otsus annab eeskuju, mis toob uut lootust meie rahvale ja maale.

Jõulukuu 3. päeval 10216.a. peale maa syndi (2003)

 

Ahto Kaasik
Härjapea Koja vanem
Maavalla Koja kirjutaja