Tervisesport, keskkonnakaitse ja pärimus on Paluküla võtmesõnad

Noorte teadlaste ja keskkonnakaitsjate avalik pöördumine Rapla maavanema, Kehtna Vallavolikogu, Raplamaa Omavalitsuste Liidu ja Raplamaa elanike poole

On rõõmustav, et 16. novembril moodustati Kehtna Vallavolikogus Paluküla problemaatika vaagimiseks erikomisjon ja pakuti välja kompromissettepanek luua hiiemäe jalamile loodusmaja, mida kasutaksid teiste hulgas ka sportijad. Pärimusmaastiku kaitsjad on selgelt selle poolt, et Palukülas arendataks tervisesporti. Selle juures on võimalik hoida kaitseala loodust ja pärimusmaastikku.

Tänaseks on aga ilmunud Raplamaa Omavalitsuste Liidu (ROL) süüdistav pöördumine. Hiiemäe kaitsjate teravdatud tähelepanu on ROLi pöördumises pälvinud asjaolu, et rahvaluuleteateid, küsimust kultuurkihi olemasolust ning Eesti kõige professionaalsemal tasandil kirjutatud eksperthinnanguid käsitletakse kõrvalist tähendust omavate formaalsete faktidena. Seesugune lähenemine tekitab õigustatud küsimuse pöördumisele allakirjutanute võimest langetada kõnealuses asjas kõiki asjaolusid arvestavaid adekvaatseid otsuseid.

Meid kurvastab, et Raplamaa valitsejad ei väärtusta oma kodukandi pärandkultuuri isegi siis, kui eksperdid sellele tähelepanu juhivad. Seetõttu peame veelkord vajalikuks oma seisukohti selgitada. Miks me ei ole nõus, nii nagu omavalitsuste avalduses lubatud, rahvusvahelistele nõuetele vastava tippspordikeskuse väljaarendamisega maastikukaitseala südames? Sellele on kolm olulisemat põhjendust:

1. Tervisesporti saab arendada looduslähedaselt

Kehtna vallavalitsus on saanud kultuuriministeeriumi regionaalsete tervisespordikeskuste programmist raha, et rajada tervisespordikeskus. ROLi avalduses räägitakse aga selgelt planeeritava keskuse orienteeritusest tippspordile. Tippspordisuunitlusest annab aimu kogu detailplaneering, kus on muu hulgas ette nähtud mastaapne kohtunikemaja. Miks on tervisespordi jaoks tarvis suurt kohtunikemaja?

Nagu kinnitavad ka professionaalsed arstid Rein Jalak ja Gunnar Männik (“Argipäev” Vikerraadios, 23.11.), pole tervisespordi arendamiseks sugugi vaja mastaapseid rajatisi. Tervisesporti saab arendada ka ilma spetsiaalse suusastaadioni, mäetõstukite, kunstlumekahurite, laskeplatsi ning tennise- ja jalgpalliväljakuteta, mis hävitavad mäe miljööväärtuse ning ohustavad kaitseala liike ning nende elupaiku. Lisaks sellele on tippspordirajatiste rahastamine tervisespordi edendamise riiklikust programmist meie seisukohalt vastuolus programmi eesmärkidega.

Suusatajate ja kelgutajate liikumist mäel on võimalik suunata ilma mäetõstukita ning jalgpalli, tennise ja teiste suuri rajatisi nõudvate spordialade harrastamine ja võimaluste väljaarendamine ei pea toimuma tingimata maastikukaitsealal, vaid peaks jätkuma asulates, kus on olemas selleks vajalik infrastruktuur (näiteks Kaereperes ja Kehtnas).

2. Planeeritav tegevus ei vasta kaitse-eeskirjale

Praegune detailplaneering on teravas vastuolus üldtunnustatud looduskaitse põhimõtetega ja Kõnnumaa maastikukaitseala kaitse-eeskirjaga. Arendaja on esitanud taotluse kaitse-eeskirja muutmiseks, kuid taotluse rahuldamisel muutuks maastikukaitseala tervikilme täielikult. Looduskaitse seisukohalt on ülimalt taunitav, et kaitse-eeskirja kavatsetakse muuta detailplaneeringu järgi, mitte vastupidi. See oleks ohtlik pretsedent, mis kaude seaks ohtu kõik teised kaitsealad üle Eesti.

Kõnnumaa maastikukaitseala on Raplamaa kõige suurem maastikukaitseala ja seega maakonna keskkonnakaitse visiitkaart. Kõnnumaa südames asuvad Paluküla hiiemägi ja teised pärimuspaigad. Ulatusliku tippspordile orienteeritud spordikeskuse rajamisega kaitseala väljapaistvaimasse ning pärimuserikkasse kohta rikutaks tegelikult kogu kaitseala ilme ja määritaks jäädavalt ning pöördumatult Raplamaa keskkonnakaitse visiitkaart.

Leiame, et planeeritavad tegevused peavad lähtuma kaitse-eeskirjast ja mitte vastupidi. Ainult nõnda on tagatud maastikukaitseala perspektiivikus.

3. Pärimusmaastiku väärtust ei saa mõõta ainult kultuurkihi olemasolu põhjal

Paluküla kujutab endast omapärast tervikut - pärimuseküllast kultuurmaastikku keset rabasid. Selle maastiku väärtuslikkust ei saa hinnata üksnes kultuurkihi olemasolu alusel. Tähelepanu tuleb pöörata paiga üldkultuurilisele tähendusele ning arvesse võtta pärandmaastiku kaitse võimalusi üldisemalt. Tänaseks on Kultuuriministeeriumi ja Keskkonnaministeeriumi koostöös loomisel hiite kaitse programm, mis on teedrajavaks Euroopa kontekstis ainulaadsete pärimuspaikade kaitse tänapäevasel korraldamisel ka riiklikul tasandil.

Reevimäeks nimetatud osa lahutamine terviklikust hiiemäest on pärimusmaastikku meelevaldne tükeldamine.

Oluline on märkida, et praegune muinsuskaitseline olukord Paluküla hiiemäel, kus kaitse alla võeti vaid mäe tipp (nn Hiiemäe osa) ning välja jäi mägi tervikuna, tuleneb sellest, et muinsuskaitsekontseptsioon on vananenud ega arvesta võimalusega, et paika ei muuda väärtuslikuks üksnes kultuurkihi olemasolu, vaid laiem kultuurilooline kontekst. Muinsuskaitse põhimõtete avardamise vajadust näevad paljud arheoloogid ja folkloristid. See, et Palukülas võeti kaitse alla vaid üks mäenukk, muutes detailplaneeringu muinsuskaitse seisukohast võimalikumaks, johtus vaid üksikute ametnike tahtest, kajastamata paljude arheoloogide ja muude teadlaste arvamust.

Eesti juhtivate folkloristide Mall Hiiemäe, Ergo-Hart Västriku ja Mari-Ann Remmeli ning Tartu Ülikooli arheoloogia kabineti juhataja Heiki Valgu kirjutatud eksperthinnangud kinnitavad, et Paluküla hiiemägi on terviklik ja hoidmist väärt pärimusmaastik. Nende ühene seisukoht on, et tegemist on laiema pärimusliku ruumiga, mille jagamine Reevi- ja Hiiemäeks on üksnes märk pärimuse variatiivsusest ega anna alust terviku lõhkumiseks.

Ükski pärimustekst ei kõnele Reevimäest (reev - rannikumurdes ‘äär, serv’) kui hiiemäe vähem väärtuslikust osast. Teadaolevad arhiivi jõudnud pärimustekstid pole kaugeltki “üksikud” (nagu väidetakse ROLi avalduses), vaid osa suuremast mõttelisest tervikust, edastades üldisi hoiakuid. Mujalgi Euroopas on hakatud mõistma, et muististe puhul on pärimus sama kaalukas ja väärtuslik allikmaterjal kui leiud. Vanadele kohanimedele tuginev variatiivne, kombeid ja uskumusi vahendav pärimus on aidanud koha tähtsust meeles pidada, seda pole niisama ajaviiteks välja mõeldud. Kohapärimus on paljude paikade puhul toiminud ökoloogilist tasakaalu ning traditsioonilist maastikku kaitsva süsteemina.

Me loodame, et Paluküla hiiemäe arendajad mõistavad, kuivõrd olulise ning keeruka juhtumiga on tegu ja võtavad tervikliku ja asjatundliku otsuse tegemiseks piisavalt aega. Rõhutame veelkord, et hiiemäge ja Kõnnumaa maastikukaitseala tuleb ka meie arvates arendada. Et aga tervisespordi edendamisel säilitataks pärimuslikke ja looduslikke väärtusi, tuleks seda teha läbimõeldumalt ja võimalikult looduslähedaselt.

Meie ettepanekud selleks on järgmised:

* Rajada koostöös keskkonnateenistusega ökoehituse põhimõttel maastikukaitseala keskus, kus saab viia läbi loodusharidusprojekte ning samas tagada mäe ja kaitseala külastajatele nende esmavajaduste rahuldamise võimalused (pesemine, saun, toitlustus, majutus).

* Ehitada üles vanad talukompleksid, kus saaks korraldada ala külastajate majutust, väiksemamastaabilist konverentsiturismi ja pärimuskultuuriga seotud üritusi (laulu-ja tantsupäevad, käsitöö- ja kunstilaagrid), samuti tervisespordina joogatrenne ja teisi paiga positiivset aurat maksimaalselt kasutada võimaldavate spordialade treeninguid.

* Luua tingimused aastaringseks ökoturismiks - ratsutamiseks, telkimiseks, kelgutamiseks, suusatamiseks, piknikute pidamiseks, matkamiseks, loodushariduse edendamiseks.

* Tagada sportijate turvalisus, milleks ei ole tingimata tarvis mäetõstukit, suuremate rahvaürituste ajal koordineerida inimeste liikumist mäel, milleks leidub kindlasti vabatahtlikke ka meie endi hulgas.

* Sõlmida kokkulepped kohalike inimestega ühtse peremajutus- ja toitlustussüsteemi loomiseks.

* Loobuda keskuse rajamisel pinnasetöödest, mäetõstukitest ning suurtest spordirajatistest.

Pikemas perspektiivis näeme, et Paluküla kujuneks kogu Rapla maakonna keskkonnakaitse ja loodushariduse keskuseks, kus tehtaks ka teadustööd ning harrastataks tervisesporti. Siinjuures on pärimuskultuuri osa otsustav, sest see seob ühtseks kompleksiks kõik erinevad käsitlusviisid. Palukülas tuleks loodushariduse, ökoturismi ja tervisespordi kaudu pakkuda maakonna inimestele nii keha kui ka vaimu arendamise võimalusi, mis oleks seotud pärimuskultuuriga ja tugevdaks maakonna identiteeti.

Loodame väga, et Raplamaa arendajad ei astu enne pärandmaastiku kaitsepõhimõtete seadustamist lühinägelikke samme, mis hävitaksid mitte üksnes maakonna, vaid kogu Eesti ühe omanäolisema ning ilusama pärimuspaiga.

Loodame, et Paluküla hiiemäe problemaatika leiab väärika lahenduse, mis tutvustab Raplamaad kui paikkonda, mis oma looduslähedase ja traditsioone väärtustava arendustegevusega on eeskujuks tervele Eestile.

Jüri Metssalu, Raplamaa kohapärimuse projekti juht
Lembi Sepp, TÜ ajaloo magistrant
Ats Janno, TTÜ üliõpilane
Heikki Viiart, TÜ geograafia üliõpilane
Andres Lääne, noorsootöötaja
Marleen Nõmmela, TÜ ajaloo üliõpilane
Piret Vaindlo, bioloog
Mihkel Metslaid, etnoloog
Villem Normak, TÜ ajaloo üliõpilane
Katrin Valk, TÜ rahvaluule üliõpilane
Taavi Tatsi, ajaloolane
Priit Lätti, arheoloog
Mihkel Soon, ökoloog
Oliver Parrest, botaanik
Liis Keerberg, Eesti Rohelise Liikumise jurist
Valdo Valper, TÜ rahvaluule üliõpilane
Kristiina Johanson, arheoloog
Tõnno Jonuks, arheoloog
Ott Heinapuu, semiootik
Martti Veldi, arheoloog
Kaarel Vanamölder, TÜ ajaloo magistrant