Arheoloogiaalane eksperthinnang Paluküla puhke- ja spordikeskuse keskkonnamõjude hindamise aruande juurde

Hiiekohad kui muistised

Hiiekohad kui muistsed pühapaigad on lahutamatu osa Põhja-, Kesk- ja Lääne-Eesti ning Saaremaa ajaloolistest kultuurmaastikest. Hiiekohaks võib olla mets, puudesalu vahel aga mõni teinegi maastikuosa, nt soosaar, vesine lohk või lage ala metsas. Tihti on hiiekohad endast kujutanud kompleksmuistiseid, kus sakraalse ala raames kerkivad esile teatud üksikobjektid: kivid, allikad ja keskse tähendusega puud. Samas on eriliseks ja pühaks peetud siiski kogu hiieala territooriumi. Pärimus tunneb ka üksikuid hiiepuid, -kive ja allikaid. Need võivad olla jäänus kunagisest hiiest, kuid pole võimatu, et ka minevikus on tegemist olnud üksikobjektidega. Tõenäoliselt oli valdav enamus hiiepaikadest minevikus kaetud puudega. Selline seos kajastub selgesti eesti rahvatraditsioonis, aga ka idapoolsetel soomeugri rahvastel, kus muistsed pühapaigad on ohvri- ja palvekohtadena kasutusel tänini.

Rahvatraditsiooni järgi olid hiiekohad ohvri- ja riitusepaikadeks. Hiites ohverdati loomi ja inimesi, pühade ajal toimusid seal rahvakogunemised ohverdamisele järgnenud ühiste rituaalsete söömaaegadega. Üksikud andmed viitavad sellele, et hiitesse on ka maetud, kuid reeglina paiknevad hiied ja kalmed maastikul eraldi. Nii Eesti kui idapoolsete sugulasrahvaste pärimuses kujutavad looduses olevad pühakohad (udmurdi lud, mari küsoto) endast sakraalset ruumi, kus valitsevad kindlad käitumisnormid ning kus on keelatud mistahes kahjustav inimtegevus. Rahvauskumuste kohaselt toob tabude rikkumine keeldudest üleastujale kaasa karistuse – õnnetuse või ootamatu surma - ning Eesti rahvaluulekogudeski leidub näiteid sellistest juhtumitest.

Tänapäevaks on paljud Eesti hiiekohad kaotanud oma algse välisilme. Põlispuud on maha võetud kas kiriku või mõisa käsul või siis 19. sajandil, tulenevalt väärtushinnangute ja maailmapildi muutumisest. Muutunud on ka hiiekohtade tähendus. Hiied on ka maarahva jaoks enamasti minetanud oma sakraalsuse, saanud osaks tavaliseks kultuurmaastikust ning neid väärtustatakse eeskätt ajaloolises võtmes. Ümbruskonna põliselanike jaoks on nende eriline tähendus siiski vähemalt kohati säilinud: hiiekohtadesse suhtutakse respektiga ning nad on osa inimeste jaoks tähtsast koduruumist.

Hiiekohad paiknevad reeglina kultuurmaastikel või nende vahetus läheduses, enamasti mitte kaugel ajaloolistest külasüdamikest ning on seotud mingi kindla asustusüksusega – enamasti küla, vahel ka küladerühmaga. Hiiekoht moodustab osa ajaloolise külasüdamiku kultuurkihiga seotud muististekompleksist, mis hõlmab ka kalmeid ning vahel teisigi looduslikke ohvri- ja ravipaiku.

Muististena on hiiekohtadel oma spetsiifika. Tegemist on suuremat ruumiosa hõlmavate, vägagi erimõõtmeliste objektidega, mille piirid pole nüüdismaastikul üheselt määratletavad. Tulenevalt suurest pindalast ja sellest, et pühakohtades käidi harva, puudub hiiekohtades kultuurkiht. Arheoloogiliste leidude võimalust võib oletada vaid hiieruumi teatud piirkondades, kus toimusid ohverdamine või riituste ja söömisega seotud rahvakogunemised. Reeglina pole need alad praegusel ajal teada. Erinevalt paljudest teistest muististest olid hiiekohad kasutusel suhteliselt hilise ajani – kollektiivsed riitused lõppesid ehk alles 17.–18. sajandil ning eraviisiliselt on ohverdamas käidud hiljemgi. Seetõttu on rahvaluulekogudesse hiiepaikade kohta talletatud palju ja värvikat pärimust.

Hiiekohad ja muinsuskaitse

Eestis on riikliku kaitse all vaid suhteliselt väike osa hiiekohtadest – kokku ligi 120 muistist (arvesse võtmata hiie nime mittekandvaid Lõuna-Eesti pühapuid-, kive- ja allikaid). Täpset ülevaadet sellest, kui palju oli minevikus tegelikult hiieks nimetatud pühapaiku, seni pole. Oletamisi võis neid olla ehk 700-800 ringis, kuid nüüdseks on paljud hävinud või unustatud. Tõenäoline, et hilismuinasajal oli Põhja- ja Lääne-Eestis enamus külasid seotud mingi kindla hiiekohaga. Tervikülevaade puudub ka sellest, kui suur osa hiiepaikadest on nüüdismaastikul lokaliseeritavad ja kui paljudel neist on säilinud ajalooline välisilme.

Kaitsealuste hiiekohtade väike arv tuleneb mitmetest põhjustest. Esiteks pole seis Eesti muististepärandi arvelevõtmisega kaugeltki kõige parem. Arheoloogiamälestiste süsteemse riikliku inventariseerimisega pole Eestis seni tegeldud ning paljud piirkonnad tervikuna (Järvamaa, Saaremaa, Lõuna-Harju, Viljandimaa, Ida-Virumaa) on tänini nõrgalt inspekteeritud. Muistiseid on kaitse all ebaühtlaselt, sõltuvalt piirkonna arheoloogilise inspekteerituse astmest. Öeldu kehtib ka hiiepaikade kohta. Kuigi arheoloogia- ja rahvaluulearhiivides leidub rohkelt teateid hiitest, pole neist kaugeltki kõiki kontrollitud ja maastikul lokaliseeritud. Osa hiiekohti ei kajastu arhiivides aga üldse ning on teada vaid kohalikele elanikele.

Hiiekohtade kaitse alla esitamisel on tooni andnud ka mitmed subjektiivsed asjaolud. Alates 1920. aastatest kuni 1980. aastateni peeti arheoloogiat vaid muinasajaga uurimisega tegelevaks muinasteaduseks. Kuna hiiekohad olid kasutusel ka kesk- ja varauusajal ning kajastuvad tugevalt rahvatraditsioonis, peeti neid arheoloogia jaoks liiga “hilisteks”. Sellised seisukohad, mis kestavad osaliselt tänini, on tegelikult aluseta, sest silmas pidades hiite seost teiste rauaaja muististega ja hiiepärimuse laiemat esinemist, ulatub enamus hiiekohti tagasi muinasaega.

Suhtumist hiiekohtadesse on kujundanud ka traditsiooniline nägemus arheoloogiast kui väljakaevamistel rajanevast teadusest. Et hiiekohtades puudub kontsentreeritud ja leiurohke kultuurkiht, on neid peetud väheväärtuslikeks ja teisejärgulisteks muististeks. Ka on muistset maastikku tervikuna uuriv maastikuarheoloogia maailmaski omaette uurimissuunaks kujunenud alles viimastel kümnenditel.

Tervikuna on hiiekohad Eesti ajaloolistel kultuurmaastike osana vähe väärtustatud ning riikliku kaitse all on neist põhjendamatule väike osa. Kuna hiiekohtade arvust ja praegusest situatsioonist puudub igasugune tervikülevaade, tuleb maausuliste algatatud Eesti hiiekohtade inventeerimise kava, mis on suunatud nende kaitse alla võtmisele, igati tervitada ja toetada.

Hiiekohad ja tänapäev. Paluküla hiiemäega seonduvad probleemid

Hiiekohad ei kujuta endast mitte ainult arheoloogilisi muistiseid. Kultuurisidusate ja tihti kesksete maastikuobjektidena on neil maastikul ka avaram tähendus, mis võib kohaliku rahva jaoks kaasajal olla olulisemgi arheoloogiamälestise muinsusväärtusest: hiiekoht on lahutamatu osa harjumuspärasest, ajaloolises ja keskkonnalises mõttes väärtustatud elukeskkonnast, tähtis üksnes oma olemasolu tõttu.

Üheks hiiekohtadega seotud probleemiks on nende kasutus ja tähendus tänapäeval. Põlised kohalikud peavad neid tihti endiselt oluliseks, sisserännanud uusasukatele aga jääb inimeste side paigaga hoomamatuks ja mõistatamatuks. Aegade muutumine ja traditsioonide järjepidevuse katkemine on tihti põhjustanud ka põliselanike distantseerumist traditsioonilisele maaelule omastest väärtustest. Põlvkondade vältel järk-järgult võõramaks jäänut enam ei mõisteta ega peeta omaks ja tähtsaks. Selles osas on pilt Eestis väga erinev, seda lausa külade kaupa.

Ilmekaks näiteks erinevate arusaamade ja väärtushinnangute konfliktist on Paluküla hiiemäe juhtum Rapla maakonnas. Hiiemäele kui ümbruskonna kõrgeimale künka külje alla on Kehtna vald asunud rajama suurt, aastaringselt tegutsevat spordi- ja puhkekeskust. Eskiisprojekti järgi hakkavad sellesse kuuluma motell, jalgpalli- ja suusastaadion, kämpingumajad, parklad, tenniseväljakud, suusa-, slaalomi- ja tuubikelgurajad. Hiiemäe osaks olevale Reevimäele on kavas paigaldada kunstlumekahurid, lumekahurite pumbamaja ja suusatõstukid, mis nõuavad kaevetöid kogu tõstukiliini pikkuses ja mäe pinnavormi muutmist – seda maastikukaitsealal. Metsamaana arvel olevale maale slaalomiraja rajamiseks on raietöid juba tehtud. Kuue meetri laiused laskumisrajad on kavandatud ka mäe kesksesse, pärimuse järgi ohverdamiskohaks olnud sakraaltsooni. Mäe jalamile tahetakse rajada lasketiir, kus hakatakse tulistama hiiemäe suunas.

Kavandatav spordi- ja puhkekeskus kannab paljude rajatiste osas kitsale kasutajaskonnale suunatud pitserit (slaalomirajad, tenniseväljakud, motell, tasulised tõstukid, lasketiir). Ajaloolisse, tähenduslikku ruumi planeeritud rajatised ületavad oma mastaapidelt kohaliku dimensiooni ning näivad paljuski olevat orienteeritud mitte rahva- või tervise-, vaid tippspordile ning tarbimisühiskonna rahakatele pühapäevasportlasele. Samas näib kompleksi infrastruktuur rahvusvahelisel tasemel suusavõistluste korraldamiseks jäävat ebapiisavaks.

Kava ehitada hiiemäe vahetusse lähedusse suur spordikeskus, mille rajatistest osa hakkab paiknema hiiemäel, on põhjustanud projektile osa kohaliku elanike tugevat vastuseisu. Paluküla juhtum annab tunnistust erinevate hoiakute ja maailmavaadete konfrontatsioonist, aga ka sellest, et projekti käivitajatel puudub respekt traditsiooniliste väärtushinnangute vastu. Sisuliselt võib tõmmata paralleele nõukogudeaegse praktikaga ehitada kirikud ümber spordisaalideks, kuivatiteks, töökodadeks ja kultuurimajadeks: seegi toimus rahva huve silmas pidades. Küsimus pole mitte ainult hiiepaikades kui vanades pühakohtades, vaid märksa laiem: kas tänane Eesti ühiskond oskab ja tahab väärtuslikuks pidada ajaloolist ruumi ning omakultuuri põlisväärtusi või on esmatähtsad juurte ja identiteedita kommertsialiseeruva maailma ning tarbimisühiskonna ideaalid. Kuna tegemist pole mitte ainult kohaliku, vaid ka märksa üldisema probleemiga, on vastuseis Paluküla hiiemäe juurde mõõdutundetult suure keskuse rajamisele ületanud lokaalse tasandi. See ei piirdu kohalike elanike ja maasusulistega, vaid omab märksa laiemat kõlapinda, mis väljendub kompleksi vastu kogutavates allkirjades.

Lahendused ja tulevikunägemused

Paluküla hiiemäe juurde kavandatav suur spordikompleks ei arvesta ajaloolise ruumiga, kujutab endast tõsist ohtu selle säilinud terviklikkusele ning vähendab oluliselt hiiemäe väärtust ajaloo- ja keskkonnaturismiobjektina. Püsivate ja mastaapsete spordirajatiste püstitamine rikub hiiemäe kui muistise ajaloolise välisilme. Pean oluliseks rõhutada ka seda, et paljude kohalike elanike jaoks kujutab Hiiemägi endast ajaloolises, kultuuriloolises ja looduskeskkonnalises mõttes tähenduslikku paika.

Paluküla projekti realiseerimine ja mõõdutundetult suure, kohalike vajaduste dimensioone ületava kompleksi rajamine muudaks oluliselt hiiepaiga ja selle lähiruumi välisilmet. Kavandatust tuleks kas täiesti loobuda või leida keskkonna ajaloolist väärtust arvesse võttev kompromisslahendus. Näen viimast suusatõstukite, piiretega kelgu- ja slaalomiradade ning teiste Hiiemäe miljööd rikkuvate rajatiste ärajätmises, samuti suusa- ja kelguradade viimises kaugemale mäe kunagise sakraaltsooni keskmetest, st Tõnniaugu lähedusest ja mäetipust. Samuti uusrajatiste kompleksi paigutamises Hiiemäest kaugemale, ehitusmahtude vähendamises, uutest suusateedest ning lasketiirust loobumises või viimase ümberpaigutamises.

Ehk avardub meie nägemus oma maastike ja ajaloolise ruumi väärtustest Euroopa Liidus. Kaasaegses Lääne-Euroopas, kus ajalooline looduslik ruum ja rikkumata keskkond on juba paljuski olemast lakanud, osatakse säilinut märksa enam hinnata kui meil.

Heiki Valk
filosoofiadoktor
Tartu Ülikooli arheoloogia kabineti juhataja
arheoloogiamälestiste ekspertnõukogu liige

Tartu Ülikool
Arheoloogia kabinet
Lossi 3, 51003 Tartu
Tel 7 375 653
See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.