Vastukaja artiklile "Kehtna loodab Paluküla kompleksi ehitusega alustada 2009. aastal", Nädaline, 30. september 2008


Toivo Sepp, TÜ ökoloogia magistrant, Kõnnumaa MKA elanik
 

 Paluküla Hiiemäel ja selle ümbruses on palju erinevaid väärtusi, mis kokku moodustavad väärtusliku maastiku. Paluküla puhke- ja spordikeskuse planeeringus on püütud avardada sportimisvõimalusi, kuid kahjuks on tagaplaanile jäänud loodusväärtused (unikaalsed pinnavormid ja eluskooslused), pärandkultuur, nende hoidmine, uurimine ja tutvustamine ning kohalike soovidega arvestamine.

 

 


Seda näitab ka Palukülla rajatava keskuse vastu antud 1826 allkirja ja kümne Paluküla elaniku kiri Kehtna vallavalitsusele 2004. aasta kevadel, mis ei nõustunud keskusega väljapakutud kujul.

 

 


Loodusväärtused ja planeeritavad rajatised

 

Tuleb nõustuda Eha Metsalliku artikliga 23. oktoobri Nädalises, et Paluküla puhke- ja spordikeskuse plaane tehes tuleks rohkem arvestada loodusväärtustega.

 

Paluküla teemat kajastavatest aruteludest on välja jäänud tõsiasi, et kavandatav tegevus paikneb täielikult Natura 2000 võrgustiku alal ja veelgi enam, paljud rajatised on kavandatud Euroopa Liidus kaitset vajavatele Loodusdirektiivi I lisa elupaikadele. Viimastest on Palukülas levinud kuivad niidud lubjarikkal mullal (kood 6210), Eesti klassifikatsioonide järgi sürjaniidud või kuivad pärisaruniidud.

 

Sürjaniidud on pool-looduslikud liigirikkad kooslused ehk pärandkooslused, mis on kujunenud pikaajalise niitmise või karjatamise ja loodusliku arengu koostoimel. Detailplaneeringu alal on selliseid niite kokku ligikaudu seitsmel hektaril. Viimasest asjaolust on kõneldud ainult kohtuvaidluse käigus, sest nii keskkonnamõjude hindamisel kui ka detailplaneeringu koostamisel polnud asjaosalistele teada, et tegevust kaalutakse väärtuslikel niitudel, olgugi et niite oli Pärandkoosluste Kaitse Ühing inventeerinud juba 2000. ja 2002. aastal. Seetõttu tuleks toonaste tegematajätmiste taustal keskuse mahud, rajatiste paigutused ja rõhuasetused nüüd uuesti üle vaadata. Vastasel juhul ei saa rääkida reaalsest tahtest loodusväärtusi hoida.

 

Loodusväärtustest sisulise arusaamiseni ja nende kaitseni on pikk tee: kohtuvaidluses kolmanda isikuna osalenud Raplamaa keskkonnateenistuse juhataja lükkas küll mäel kirjas olnud Natura elupaigatüübi esinemise ümber, kuid õiget elupaigatüüpi ning rajatiste negatiivset mõju või selle puudumist elupaikadele välja ei selgitanud ja nõustus kavandatud keskuse detailplaneeringuga. Kahjuks ei kajastu Natura ala ja selle elupaikade kaitsmise ning keskuse mahtude analüüsimise vajadus ka Kehtna vallavalitsuse arendamise plaanides (vt "Kehtna loodab Paluküla kompleksi ehitusega alustada 2009. aastal", Nädaline, 30. september 2008).

 

Rajatiste kattumisest Natura 2000 võrgustiku elupaikadega ja ühtlasi pärandkooslustega saab ülevaate, võrreldes elupaikade kaarte 2004. aasta lõpus vastu võetud detailplaneeringuga. Detailplaneeringu seletuskirja ja joonise järgi kavandatakse Hiiemäele ca 170 meetri pikkune tõstukitrassi süvend (1260 m2,, sürjaniidule jääb sellest 60-80%), torustik kunstlume tootmiseks (ca 450 m, Hiiemäe sürjaniidul sellest pool) ja varjualune hobustele.

 

Praegusest parklast lääne poole jäävale sürjaniidule, otse Hiiemäelt avaneva vaate keskmesse on detailplaneeringu joonisel märgitud motell (450 m2, jääb niidu servale), osaliselt parkla (kokku laiendus 3000 m2, sellest ligi pool sürjaniidule), kämpingud (kokku 12, niidul neist ligi 10, ehitusaluse pinnaga à 36 m2), autokaravanide teeninduspunkt ja parkla (joonise järgi neli parkimiskohta) ning köögi-WC-pesuruumi hoone. Looduse seisukohast oleks palju säästvam ehitada sealsamas asuva nõukogude ajast pärineva pooliku ehitise kohale.

 

Väljaspool sürjaniite Liivaku talukoha varemetele kavandatakse teenindusmaja (450 m2), tehnika hoiustamise ja korrastamise hoone (ca 300 m2), kohtunike maja (250 m2) ja sportlaste ruumid (150 m2). Kultuurrohumaale, kuid siiski loodusliku reljeefiga alale, on planeeritud suusastaadion/jalgpalliväljak/laskesuusavõistluste tiir (9900 m2), Hiiemäelt jääks vaatevälja palliplatsid (1800 m2), varikatus telkijatele (150 m2), telkimisplats ja saun (72 m2). Rajatisi ühendaks teed.

 

 


Kuidas saaks väärtuslikku maastikku säilitada?

 

Usun paljusid nõustuvat, et sellises mahus maastikku ja pinnamoodi ümber kujundav rajatiste kompleks ei sobi maastikukaitsealale, hiiekohale ja selle vahetusse lähedusse väärtuslikus maastikus.

 

Kohtuvaidlusse kaasatud asutused (keskkonnaministeeriumi Raplamaa keskkonnateenistus, Rapla maavalitsus ja muinsuskaitseamet) ning puhke- ja spordikeskuse arendaja Kehtna vallavalitsus leidsid, et mäel olevat liivaauku (läbimõõt ca 35 m) saab tõstuki rajamisel täitmisega "parandada". Tähelepanuta jäi, et liivaauku täites häviks sinna poole sajandi jooksul elama asunud taimed ja loomad (kuklased ja herilased).

 

Pealegi, täidetud auk ei ole koostiselt sama mis algne pinnavorm. Põhitähelepanu tuleks hetkel suunata sellele, kuidas vältida kavandatava tõstuki tarbeks edasist mäe muutmist ja rajatistega pärandkoosluste ja loodusliku maastiku tehismaastikuks muutmist.

 

Kutsun üles asjasse puutuvaid asutusi loodus- ja pärandkultuuri väärtustega rohkem arvestama ja neid säilitama, võimaliku ehitustegevuse mõju hindamisega kohe alustust tegema ka olukorras, kus Riigikohtu otsus neile laia kaalutlusruumi andis. Pealegi on Kehtna vallavalitsus keskuse suure mahu kohta seletanud, et detailplaneeringut ei pruugi sugugi täies mahus ellu viia. Raplamaa keskkonnateenistus on omakorda lubanud edasiste lubade (ehituslubade) andmisel kaaluda mõju Natura elupaikadele.

 

Siiski ei ole garantiid, et kiire otsustamise juures või lubade andmisel jääb midagi kahe silma vahele. Selle kohta on ehmatav näide olemas: 2004. aasta 26. oktoobril anti välja mäetõstukite ehitusluba, olgugi et detailplaneeringule oli esitatud vaie, ala oli kirjas Natura elupaigana, kavandatav tõstukite asupaik ei vastanud detailplaneeringus toodule, hävitatud oleks kaitsealune kuklasepesa ning keskkonnamõjude hindamine oli keelanud erosiooni vältimiseks mullatööd ja tõstukite paigaldamise hilissügisel. Tookord päästis olukorra kohaletulnute sekkumine 8. novembril Palukülas.

 

Ainult huvitatud isikuid ja spetsialiste planeerimise algusest peale sisuliselt kaasates on võimalik leida lahendus, mis ei riivaks kohalikke, looduskaitsjaid, maausulisi, tervisesportlasi ja teisi asjast huvitatuid. Kõiki osapooli arvestav lahendus on võimalik leida seni, kuni detailplaneering on ellu viimata. Seetõttu oleks vajalik probleemide lahenduseks neid arutada kiiremas korras spetsialistide ja asjast huvitatud isikutega.

 

Vaatamata Nädalise poolt tehtud ettepanekule anda oma kommentaar ülaltoodud artiklites esitatud seisukohtadele, Kehtna vallavalitsus seda võimalust ei kasutanud.

 

 


Samal teemal:

"Tervisesport, keskkonnakaitse ja pärimus on Paluküla võtmesõnad". Noorte teadlaste ja keskkonnakaitsjate avaldus. 30.11.2004. Avaldatud Nädalises. http://www.vnl.ee/pressiteated.php?id=1139

 

Heli Talinurm, "Kehtna loodab Paluküla kompleksi ehitusega alustada 2009. aastal". Nädaline, 30. september 2008


Eha Metsallik, "Paluküla Hiiemäe austuseks loeti Juhan Liivi". Nädaline, 23. oktoober 2008. 
 
Nädaline