Augustikuu Sirbis ilmus Mathura artikkel "Lõhestunud Eesti", kus on lõhestumise, arvamuste lahknemise näitena toodud Paluküla hiiemägi.

Tsitaadid artiklist:

"Üks Eesti lõhenemise lihtsaid ja ilmekaid näiteid on minu meelest Paluküla hiiemägi Raplamaal. Tegu ei ole küll kuigi ainulaadse paigaga Eesti looduslike pühapaikade hulgas, ent hiiemäe teeb eriliseks selle ümber puhkenud laialdane poleemika, mis on praeguseks kestnud juba tosin aastat. Palukülas põrkuvad eriti selgelt kaks põhimõtteliselt erinevat lähenemist oma maale ja maastikule: nimetagem neid empaatiliseks ja utilitaristlikuks. Ühel puhul nähakse paika kui elusolendit, elusat maastikku, mille väärtuse ja tähenduse määravad selle pärimuslikud ladestused ja paiga enese vaimsus. Teisel puhul on maa ainus väärtus selle materiaalne tulusus, mistõttu pole inimesel ka sisemist takistust seda praktilisel eesmärgil ära kasutada. Nende kahe lähenemise keskele võib tinglikult paigutada veel esteetilised kaalutlused."
...

Palukülas toovad utilitarismi pooldajad oma seisukohtade põhjenduseks arvamuse, et ega seal mäe peal enam keegi vanu kombeid niikuinii ei järgi. Nende vastustajad aga ütlevad, et vahet pole, kui palju keegi seal vanu rituaale järgib või mitte: küsimus on põhimõtteline ja seisneb selles, kas meile ei võiks jääda paiku, mida me ei käsitle ainult utilitaristlikult – paiku, millel me laseme olla ja säilida vaimse väärtusena, oma ajaloo ja pärimuse talletajana, ja seda ka siis, kui paika annaks muul moel ära kasutada. Sest on ju irooniline, et meie esivanemate pühas paigas on maapinda nüüd üles kooritud ja asendatud rohi paiguti kunstmuruga, millel disc-golfi mängida.

...

Paluküla juhtum näitab, kuidas osale meie hulgast on oma maa – oma looduse ja pärimuse, oma keele ja kultuuri viljelemine, tunnetamine, säilitamine ainus, mis Eesti iseseisvust mõtestab, ainus, mis teeb Eesti erinevaks muust maailmast. See poleks enam Eesti, kus ei kõnelda ja kaitsta eesti keelt, eesti kultuuripärandit, Eesti loodust ja eestlaste eripärast viisi loodust mõista ja tunnetada. On ka teisi, kellele see maa on lihtsalt elu- või majanduskeskkond, koht, kus nautida materiaalseid ja meelelisi hüvesid. Maa vaimne mõõde on sellest vaatepunktist kas igand või enesesisendus – oluline on ju „heaolu” ja seda heaolu määratletakse pelgalt materiaalse väärtusena.

Artikkel:

Mathura. Lõhestunud Eesti. Sirp, 21.08.2015.

http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/lohestunud-eesti/