Tartu Ülikooli Geoloogia Instituudis dateeriti hiljuti Rapla maakonna Paluküla hiiemäe kiviaiast leitud söeproov ajavahemikku 1780+/- 40 aastat. Kas kiviaed rajati kunagi hiie või seal asunud ohvripaiga kaitseks, pole selge.

Arheoloogide tähelepanu pälvis kiviaed seetõttu, et selle rajamist majanduslikel kaalutlustel on raske põhjendada. Aed on ehitatud poolkaarekujuliselt sulglohku piirava järsu nõlva keskele. Kuna tegemist on hiiemäe ühe osaga, on oletatud, et aed võib olla seotud paiga pühadusega. Paluküla hiiemäe kohta leidub rikkalikult pärimust, mis kõneleb selle pühadusest ja mäe eri osades toimunud palvetest ja ohverdamistest.

Söeproovid koguti eelmisel suvel toimunud arheoloogilistel välitöödel. Uuritud 1,5m x 4m suuruselt alalt kivide vahelt ning mujalt lähiümbrusest ei saadud arheoloogilisi leide (v.a. paar aknaklaasi kildu). Küll aga koguti kivide vahelt ja aia alt rohkesti suurte tükkidena säilinud sütt.

Algselt umbes 1 m kõrgune kiviaed on praeguseks pea täielikult pinnasesse mattunud. Ühe teooria kohaselt võidigi aed laduda selleks, et takistada pinnase vajumist lohku. 2003. a. toimunud Maavalla Koja hiite ülevaatuse prooviaasta välitööde käigus leiti Paluküla hiiemäelt teisigi kiviaedu. Samuti leiti rohkesti kuklasepesi, mille asukad hiljem määrati looduskaitsealusteks palukuklasteks.

Paluküla hiiemägi võtab enda alla paarikümne hektari suuruse maa-ala ning selle koosseisu jääb ka nn Reevimäe nõlv. Taolisi pühakohti on teada ka meie hõimurahvaste juures.