Käesoleva aasta märtsist septembrini töötas Muinsuskaitseameti juures kultuuriministri moodustatud töörühm, mis valmistas ette riikliku looduslike pühapaikade programmi algatamist. Eelnõu kohaselt toimiks kavandatav programm aastatel 2007—2017 ja selle eesmärk oleks hiite ja üksikute pühade puude, kivide allikate jt. rahvuslike looduslike pühapaikade üle vaatamine, nende kaitse tõhustamine, tutvustamine ja uurimine.
15. sügiskuud edastas Muinsuskaitseameti tollane peadirektor Agne Trummal töörühma koostatud dokumentide eelnõud ja ülevaated kultuuriministrile seisukoha võtmiseks. Lähipäevil peaks Kultuuriministeerium edastama dokumendid kooskõlastamiseks Keskkonnaministeeriumile ja Siseministeeriumile.
“Looduslikud pühapaigad moodustavad eestlaste aastatuhandete taha ulatuva kultuuritraditsiooni lahutamatu osa. Olles läbi sajandite ilmestanud meie looduskeskkonda ja kultuuriruumi, moodustavad nad unikaalse mälestistegrupi, milles väljenduv mitmekihiline ja keerukas kultuuripärand sisaldab nii looduslikke kui materiaalse ja vaimse kultuuri tahke: ajaloolisi, arheoloogilisi, usundilisi, folkloorseid, etnoloogilisi, keskkondlikke ja ökoloogilisi väärtusi. Tegemist on meie pärimuskultuuri keskse ja siduva nähtusega, mis on aastasadade kestel mõjutanud inimest kõige laiemas mõttes,” seisab töörühma koostatud dokumendis.
“Eesti rahvuslike pühapaikade seisukord on praegu äärmiselt halb ja vajab riigi viivitamatut sekkumist,” ütleb Maavalla Koja vanem ja pühapaikade programmi töögrupi liige Ahto Kaasik. “Eestis on teada vähemalt 550 hiiepaika ja ligikaudu 2500 üksikut püha puud, allikat jms. Muinsuskaitse all on neist vähem kui kuuendik. Seejuures on paljud pühapaigad kaitse alla võetud vaid osaliselt,” lisab ta.
Riigil puudub praegu ülevaade valdava osa pühapaikade asukohast ja seisundist. Seetõttu ei ole võimalik nendega erinevates planeeringutes arvestada. Hindamatud pühapaigad hävivad või neid kahjustatakse teadmatusest. Seni puudub isegi üldine andmebaas pühapaikade kohta viimastel sajanditel talletatud pärimuslikest, ajaloolistest, arheoloogilistest ja teistest andmetest. Riikliku programmi raames tuleb nii moodustada andmebaas kui korraldada ulatuslikud välitööd pühapaikade kaardistamiseks ja seal säilinud väärtuste kirjeldamiseks.
Paraku rikutakse sageli ka kaitse all olevate pühapaikade seisundit. Töörühma liige Andres Heinapuu Maavalla Kojast ütleb: “Riik ei käsitle hiisi terviklike looduslik-ajalooliste pärimuslike pühapaikadena, vaid üksnes võimaliku arheoloogilise kultuurikihina. Seega tuleb pühapaikades asuvate väärtuste kaitseks tingimata analüüsida ja täiustada seadusi. Kindlasti tuleks kaaluda ka looduslike pühapaikade seaduse koostamise võimalust.”
Pühapaikaikade puuduliku õigusregulatsiooni ja kaitsekorralduse tõttu on viimastel aastatel kahjustatud näiteks Kehtna vallas asuvat Paluküla hiiemäge, Väike-Maarja vallas asuvat Ebavere hiiemäge, Viru-Nigula vallas asuvat Salumäge ja Põlva vallas asuvat Rosma ristimetsa. Kunda hiiemäele kavandatakse tuuleparki ja shokiturismikeskust.
Töörühm leidis, et programm peab tähelepanu pöörama ka pühapaikade ja nendega seotud traditsioonide tutvustamisele. Riiklikud õppeasutused tutvustavad pühapaikadega seonduvat reeglina ülimalt napilt. Niisiis peaks riik hoolt kandma sellegi eest, et koduloo, ajaloo või ühiskonnaõpetuse tundides antaks õpilastele ülevaade ka esivanemate pühapaikadest, nendega seotud pärimusest ja tavadest.
Programmi ajal on kavas toetada teadusuuringuid. Ette on nähtud pühapaikade maakondlik raamatusari ja teemapõhine koguteos.
Peale seda kui Keskkonna- ja Siseministeerium on programmidokumentide eelnõud kooskõlastanud, saab kultuuriminister moodustada töögrupi, mis hakkab koostama looduslike pühapaikade programmi. Eelnõu kohaselt loodetakse programm ette valmistada 2006. a. oktoobriks.
Looduslike pühapaikade riikliku programmi töögrupi dokumentidega saab tutvuda aadressil
http://www.maavald.ee/maausk.html?rubriik=38&id=681&op=lugu
Maavalla Koda